Wednesday, 17 January 2018

RMK Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee - sportlik nädalavahetus matkasõpradele

Kas pole mitte mõnus väljas valitsevate miinuskraadide ja lumesaju keskel minna korraks tagasi sooja suvesse? Seekord oleks aeg viia teid kurssi minu ühe hobiga, milleks on rattasõit. Linnas olles eelistan transpordivahendina ratast, kuna sellega saab tavaliselt punktist A punkti B kõige kiiremini ja lisaboonusena on ju mõnus ennast natukene ka liigutada. Aastaid tagasi liikusin rattaga lausa niipalju, et minu armsad sõbrad otsustasid hakata mind kutsuma veloMariiniks. Viimastel aastatel olen küll veidi mugavaks muutunud ja rattasõidule kuluv aeg on jäänud vähemaks, kuid siiski jõudsin möödunud suvel ette võtta väikse rattamatka. Postituse osas annan juba kohe teada, et see on üks pikemat sorti postitus, seega pange enda vaim valmis! Postituse pikkuse huvides jääb palju asju ka kirja panemata, kuid kellel on matkaraja vastu detailsem huvi, saab alati ühendust võtta.

OANDU-AEGVIIDU-IKLA

Juuli keskel sünids peikal grandioosne  plaan - juuli keskpaigas nädalaga läbi sõita kõik 375 km Oandu-Aegviidu-Ikla matkarada. Esialgu mõtlesin, et las ta siis sõidab, kuid otsustasin viimasel hetkel, et liitun siiski Oandu- Aegviidu marsruudiks, mille kilometraaž on 78km. Ma olen piisavalt mugav, et igasuguse ilmaga (loe:paduvihmas) ei ole isu päevad läbi värskes õhus viibida ja kuna neljapäeva õhtul prognoosis järgnevateks päevadeks imelist suveilma, siis mõeldud tehtud ja matkale minek!

Matka alguspunkt Altjal Toomarahva turismitalu juures


Olgu etteruttavalt öeldud, et tegelikult on see matkarada ette nähtud jalgsimatkajatele, kuid kohandatud ka ratturitele, seega mõnes kohas toimus hargnemisi. Pean ütlema, et rada oli  suurepäraselt tähistatud ja me ei eksinud kordagi teelt. Rääkides ilmast, siis tegelikult ma ei mõista, miks kõik selle aasta suve kirusid - minu meelest oli väga suures koguses imelisi päikselisi ilmasid, mida nautida. Aga eks see ole ammugi teada tõde, et paljude eestlaste lemmikhobiks on ilma üle hädaldamine. Sellistele hädaldajatele ei jää üle muud kui soovida: "Issand, anna neile meelekindlust leppida asjadega, mida nad muuta ei saa, julgust muuta asju, mida nad muuta saavad ja tarkust nende vahel vahet teha.".

MATKA ALGUS - ALTJA

Tagasi matkaraja alguspunkti. Reede õhtuks jõudsime liinibussiga mööda külavaheteid kulgedes stardipaigast veidi eemal asuvasse Altjasse , kus peatusime ajaloohõngulises Toomarahva turismitalus. Seal oleme ka mõned aastad tagasi käinud sügisesel ajal lindude rännet vaatamas, seega asukoht oli tuttav. Läheduses asus Altja kõrts (söögid on muide suurepärased), kus sai veel kella 20ni toite tellida, nii et jõudsime napid 5 minutit enne köögi sulgemist leti taha ja tellimuse sisse anda.

PS - soovitan bussifirmast eelnevalt järgi uurida, kas ratastele kohta on. Mõni buss on pisem, kus ei pruugi ruumi olla, mõnda pagasiruumi mahub jällegi terve posu rattaid.

Siit saab mõnusa kõhutäie

Pärast söömist läksime läbisime RMK Altja loodusraja, kus nautisime maalilist päikeseloojangut ja kujutasime ette, et oleme mõisaelanikud, kes kunagi hea meelega seal piirkonnas suvitamas käisid.

Natuke eksootiline päikeseloojang, kaugel poolsaaretipus oleks justkui palmid paistmas

Laupäeval alustasime enda teekonda matkaraja ametliku alguspunkti RMK Oandu looduskeskuse poole. Tee peal peatusime, et läbida jalgsi RMK Kopra matkarada, kus hea õnne korral võib näha kopraid tegutsemas. Meil seda õnne sel korral ei olnud.  Ütlen ausalt - selleks matkaks oli minu ettevalmistus null ja ma isegi ei vaevunud uurima, milliseid teid me läbima peame. Seega tundus esimene lõik Altjalt Oandusse täitsa mõnus - saime sõita mööda asfalti, mis kulges sinkavonka metsade vahel. Pean mainima, et ka varasemalt ei ole ma väga eelistanud kitsaid puujuuri täis metsaradu vaid olen pigem mugavusrattur, kellele meeldib mööda liiklushõredaid asfalte sõita.

Lähme külla sõber kobrastele
Oandus kulus meil omajagu aega, kuna tegemist oli looduskeskuses palju ja sattusime ühe vahva giidi Maarjaga jutusoonele. Maarja oli tõeline linnuhuviline ja viis meid lähemalt kurssi, kus on parimad vaatamisväärsused. Juttu oleks jätkunud kauemakski, kuid pidime siiski teele asuma. Oandu looduskeskusest haarasime endaga kaasa ka 2 matkahunti, kes terve tee priiküüti nurusid.

Matkahundid ootavad õhinal, et saaks juba teele asuda- let's go!
Esimene lõik 375 kilomeetrisest matkarajast oli Oandu-Võsu, kus pöörasime asfaldilt metsa vahele, matkarada oli väga hästi tähistatud. Teeääres sai lugeda huvitavaid infotahvleid (peamiselt loodusest). Ja muidugi tabas mind ka suur ehmatus - et kas kõik need 375 kilomeetrit ongi selline metsik rada? Peika teatas, et jep ja parem oleks vaikselt harjuma hakata. Mis siis ikka, võtsin ennast kokku, sisendasin kogu olemasoleva tahtejõuga, et see saab fun olema ja väntasin edasi. Ja samal ajal mõtlesin, et järgmistel kordadel teen ikka põhjalikuma kodutöö, enne kui ennast lahkesti matkale kaasa luban. Õppetund number 1 - enne matkale asumist tee korralik kodutöö!

SAABUMINE LEMMIKRESTORANI

Võsule jõudsime täpselt lõunasöögi ajaks - teeääred olid autosid täis, parajasti oli käimas kõikide kulturnikute lemmiküritus Võsu Jazz. Kahjuks ei olnud meil aega ega ka vastavat riietust, et kontserte kuulama jääda. Hüppasime sisse kuskile restorani, kus olid paraku väga fäänsid toidud, kuid isu oli ikka korraliku mehise prae järgi. Piilusime menüüd ja tõdesime ettekandjale, et sorry aga me ei leia siit enda isudele vastavat toidupoolist. Ettekandja oli mulle tohutult tuttava näoga ja te ei suuda ette kujutada mu rõõmu, kui ta teatas, et nurga taga asub neil veel üks popup toidukoht - Eastern Outback! Saate te aru, et see on minu arvates Eesti top 3 toidukohtadesse kuuluv restoran, mis asub muidu Raplamaal. Seega jalutasime täpselt ümber nurga ja seal see oligi - sain süüa enda lemmikut kanapastat ja patustada imelise juustukoogiga.

Eastern Outbacki imeline juustukook ja pannukad
Ja muideks see sama ettekandja noormees avaldas siis lõpuks saladuse, miks ta nii tuttava näoga oli. Nimelt tundis ta meid ära kui Eastern Outbacki püsikliente, tegemist oli ühega omanikest. Kuna Võsu oli viimane tsiviliseeritud koht tükil ajal, siis pärast taevaliku kanapasta söömist väntasime toidupoodi - igaksjuhuks haarasin rohkem toiduvarusid kui vaja (see kulus muideks kõik ära) ja asusime teele. Õppetund number 2 - metsikus looduses matkates varu igaksjuhuks veidi rohkem toitu!

VÕITLUS LIIVAGA

Ja siis algas minu jaoks tõeline väljakutse - sõitsime Võsult välja, keerasime taaskord metsa vahele, sõitsime natuke edasi ja algas korralik liivatee, kuhu rattaga sisse vajusid. Ei aidanud kaasa ka see, et päike küttis sajaga ja mõtlesin et see nüüd ongi see koht, kus mina pooleli jätan. Läbinud olime selleks ajaks vaevu 20 km. Ratas ei tahtnud liiva sees kuidagi edasi liikuda, surusin hambad risti ja lubasin endale, et kui ma selle osa läbi sõidan, siis edaspidi läheb ainult kergemaks (tegelikult ma ei teadnud mis väljakutsed mind veel viimasel päeval ees ootavad). Metsa all sõites nägime eemal maapinnal kumamas ka midagi erkoranži, lähemale jõudes tuvastasime, et tegemist oli tühjaks läinud rebaseõhupalliga, mis ilmselt mõne lapse käest oli lahti pääsenud ja nüüd keset metsasid enda kodu leidnud. Haarasime selle loodusesse mittekuuluva palli endaga kaasa ja jätkasime teed. Minu silmis on see hirmuskole, kui loodusesse veetakse prügi, mida hiljem on raske endaga kaasa vedada, Mõnikord satub see prügi sinna iseenesest - nt heeliumõhupallide või taevalaternate näol. Õppetund number 3 - alati võta metsas olev prügi endaga kaasa!

KUKKUMINE

Esimese päeva eesmärk oli jõuda õhtuks telkimiskohta, meil oli paar RMK telklat välja valitud. Esimesel päeval leidis aset ka kogu matka ainus ja tohutult glamuurne kukkumine. Olime sõitnud mööda laiemaid ja kitsamaid metsateid, kui sattusime üsna mudase teelõigu peale (sõna mudane omandas muidugi matka viimasel päeval minu jaoks teise tähenduse, aga sellest hiljem). Ühe koha peal siis hindasin, et saan kenasti suurest mudamülkast mööda, võtsin hoogu, sõitsin hästi mudalombi ääre peal ja keset mudamülgast tuli vist korraga hirm peale, et kas ma ikka suudan? Ja noh teate ju küll, milline halvav omadus on hirmul - seega tekkis geniaalne otsus siiski jalg maha panna. Kaks sekundit hiljem sain aru, et minu ja stabiilse maa vahel oli umbes 20 cm vaba õhku ja käisin kogu varustusega külili otse mutta. Kahjud: natuke katkine püksipõlv ja põlv, üleni mudane papu ja mudaga kaetud ülejäänud riided ja rattakott. Õppetund number 4 - ära lase hirmul enda üle võimust võtta!


Matkahundid leidsid metsast vanaaegse mantelkorstna, mis oli tähistatud ka matkajuhendis vaatamisväärsusena
Samas ajas kukkumine mind tohutult naerma ja märg mudane jalanõu oli kuumal suvepäeval mõnusalt jahutav. Seega jätkasime teekonda Nõmmeveski lõkkekohani, kus oli mõnna Valgejõgi (mis on muideks üks mu lemmikuid jõgesid kanuusõiduks), milles sain ennast kenasti mudast puhtaks pesta. Väiksed poisid, kes parajasti jõe ääres mängisid said ilmselt paraja ehmatuse osaliseks, kui üks mudakoll puude vahelt välja hüppas. Õnneks oli tegemist julgete poistega, kes kartma ei löönud ja teatasid hoopis, et vesi on päris soe. Valgejõe äärne oli üks variant ööbimispaigaks, kuid kuna oli laupäeva õhtu, siis olid telkimispaiga avastanud ka kohalikud ossipurakad, kelle muusikamaitse ei olnud just minu esimene eelistus. Kuna jaksu veel oli, siis otsustasime sõita järgmisesse peatuspaika.

Lahke pererahvas jagas külma vett - kaanele oli tänutäheks matkaliste poolt komme jäetud

Tee peal oli ka väga armsasti üks lahke talupidamine pannud enda värava taha suure piimapüti, mis oli värsket külma kaevuvett täis. See oli ku sõõm värsket õhku keset....värsket õhku. Igatahes väga kiiduväärne tegu pererahva poolt, kuna tegemist oli tõesti metsiku rattateega, kus ei olnud iga kilomeetri tagant võimalik enda veevarusid täiendada.

ÖÖMAJA KESET LOODUST

Enne ööbimispaika jõudmist saime sõita igasugustel teedel - kruusateed, veidi asfalti ja suurel hulgal juurikarohkeid metsavaheteid + mõned karmid tõusud, kus pidi ratta seljast maha tulema. Nii muuseas oli RMK infovoldikus rajalõigu kohta kirjas, et eriti jalgratturitel tasub siin tähelepanelik olla, et mitte metsataimestikku väga ära sõtkuda ning mitte ühes jalgrattaga üle oru serva jõkke sumatada. Ja oru serv oli tõesti järsk.

Matkahundid läksid heinapallile pikutama ja vaadet nautima

Õhtuhämaruses jõudsime järgmisesse laagripaika, kus olid samuti reedeõhtuseks loodusenautimiseks (loe:peoks) ennast valmis seadnud Virumaa või Lasnamäe kortermajade piinatud elanikud, kes ei saa enda kodus imelist muusikamaitset naabritega jagada, sest viimased hakkaksid pahandama ja saadaks süütud muusikanautlejad metsa. Ilmselgelt võtsid noored peolised sõnasabast kinni ja pagesidki metsa. Sest ega reede õhtul ja öösel kuskil metsa sees telkimisalal ometi ju kedagi ei saa see imeline venekeelne tantsumuusika häirida, eriti veel mitte väsinud rattamatkajaid.

Meie kodu keset metsa

Nii kaunist kontserti uinumiseks ei olnud ma ammu kuulnud. Kui kell oli juba 4 öösel, siis kaalusin, et saadan peika viisakalt küsima, et kas soovilugu (nimega vaikus) ka saab, aga jõudude vahekord tundus kuidagi paigast ära - 4 päev otsa purjutanud meheraasu vs 1 väsinud matkasell. Kuidagi saime magama jäädud ja hommik algas juba kauni linnulauluga. Õppetund number 5 - suvistel nädalavahetustel tasub ööbimiseks otsida mõni eraldatum koht.

VIIMANE PÄEV RATASTEL

Viimasel päeval ootas kirjelduse järgi meid ees eluohtlik sõit oosidel - loeti sõnad peale, et rattaga ei soovitata minna, kuna oosid on väga järsud. Täpsemalt oli kirjas nii: Kuna jalgrattal sõitmine on Jussi järvede vahelistel järkudel oosidel suisa võimatu ning kohati lausa eluohtlik, siis jalgrattamarsruut läheb veidi maad hoopis tagasi. Kuulasime sõna ja läksime ringiga. Läbisime tegelikult igasuguseid ekstreemsusi, kuid ükski neist ei osanud mind ette valmistada selleks, mis õhtul ees ootas. Hommikul möödusime Viru rabast, pidime liiklema Narva-Tallinn tiheda liiklusega maantee ääres, käisime päikselõõmas tee ääres olevast talust vett küsimas. Esmalt tervitas meid muidugi suur ja haukuv koer, nii et lehvitasin eemalt perenaisele, kes viipas lahkelt edasi.

Matkahundid piilusid, kas Viru rabas ka söögipoolist (rabakanu) leidub


Seejärel jõudsime Järvi Pärnjärve äärde, kus nägime miniatuurseid beebikonnasid, keda ma pole kunagi varem näinud. Sealt edasi harisime end kultuurselt ja lugesime metsavendade kohta. Kiire jahutav suplus järves tehtud, liikusime edasi Kõnnu Suursoo poole, kus pidime ratast käekõrval lükkama, et rabataimestikku mitte lõhkuda.

Rabahundid

Täielik Murphy - keset täiesti suvalist ja üldse mitte populaarset raba õnnestus muidugi näha tuttavaid, kellega sai siis veidi juteldud. Õppetund number 6 - Eesti on väike, ole valmis igal sammul tuttavaid kohtama!

VÕIDUSÕIT AJAGA

Pärast raba ootas meid vaatetorn, kuhu ma ilmselgelt ei julgenud üles minna (jah, ma kardan kõrgust ja jah, see on põhjendamatu hirm). Veidi maad edasi jõudsime Paukjärve äärde, mis on Eesti kõige puhtama veega järv, kust võib vett ilma puhastamata juua, loomulikult proovisin järgi ja oli hea ja puhas vesi. Paukjärve ääres oli pikem puhkepaus, kuid samas surus aeg tagant, sest tahtsin kindlasti viimasele Aegviidu-Tartu rongile jõuda. Ajaliselt kõik klappis ja oli piisav varu, et ootamatuste korral rongile jõuda. Siiski sel ajal kui mina tegin plaane, naeris keegi kuskil kõvasti nende peale. Asusime siis Aegviidu poole teele - kõik tundus klappivat ja rongile jõudmine vägagi reaalne, enda peas mõtlesin veel, et kus küll aega parajaks teha,enne kui rong kohale jõuab. Veidi aja möödudes leidsin ennast jälle sarnaselt liivateelt nagu Võsul oli. Sel korral olin juba karastunud ja see mind enam ei morjendanud. Hoolimata sellest, et rattad sügavale liiva vajusid väntasin siiski edasi keset Kõrvemaa künkaid. Ühel hetkel kaugusesse silmitsedes nägin Nipernaadit eemal küngaste vahel. Hakkasin juba hetkeks enda selges mõistuses kahtlema, aga kui ma ei eksi, siis ehk Nipernaadi filmitigi just Kõrvemaal.

Ajaliselt endiselt veel kõik klappis ja rongini oli suure varuga aega. Rada läks järjest kitsamaks ja künklikumaks. Kuniks olime kitsal metsarajal, või peaksin ma ütlema mudarajal. Vasakul ja paremal oli vesi ja rada oli puhas muda. Naersin omaette, et esimese päeva liivatee on selle kõrval lapsemäng ja mu füüsika õpetajal oli ilmselgelt õigus, kui ta ütles, et iga asi siin ilmas sõltub taustsüsteemist ehk siis oleneb millega võrrelda. Rongile jõudmine muutus juba küsitavaks, kuid ma ei olnud siiski lootust kaotanud - ajaliselt oli veel kõik võimalik. Pärast vaevarohke mudamülka läbimist jõudsime jälle suuremale metsateele, kus minu rõõmuks olid isegi sildid teeääres. Kui siltidele lähemale jõudsin, siis ma enam niiväga ei rõõmustanud, seal oli kirjas Kõrvemaa Rattaralli. Mul tuli silme ette üübersportliku sõbra Urmase kujutis, kes kõik rattarallid läbi sõidab ja kui ma õigesti mäletasin, siis Kõrvemaa rajad olid ühed kõige põnevamatest. Põneva all pean muidugi silmas, et kõige järsemad tõusud, langused ja füüsiliselt väga väljakutsuvad. Kuna ma väga tahtsin sellele rongile jõuda, siis olin valmis endast veel viimase välja pigistama. Pika rattapäeva lõpuks mõned Kõrvemaa tõusud suht kiires tempos võtta - mis see siis ära ei ole. Oi kuidas ma eksisin. Ja oi, kuidas me sellest rongist maha jäime. Õppetund number 7  - kui metsavaheteedel arvestad kilometraaži, siis ära kunagi usalda Google mapsi või ära võrdusta seda enda tavalise tempoga, sest noh künkad künkad künkad ja muu ootamatu.

OOTAMATU ÖÖMAJA

Nii me siis lõpuks jõudsime Aegviitu, umbes pool tundi pärast rongi väljumist. Kell oli parajasti nii palju, et ükski pood ei olnud avatud, toiduvarud olid otsas, kõht tühi ja meel mõru. Kas teil on ka nii, et tühja kõhuga võite olla maailma kõige pahuram inimene? Kuid igale olukorrale on alati lahendus - natuke netis surfamist ja selgus, et ainus avatud läheduses olev majutuskoht oli Nelijärve puhkekeskus, kus oleme ka varasemalt ööbinud. Sinnasuunas me enda rattad siis seadsimegi. Kuna tegemist on suure kompleksiga, siis saime endale muretult ka ühe hubase palkmajakese broneeritud. Administraatorilauas müüdi õnneks igasugust toidunänni, mida me loomulikult valimatult ostsime - küpsised, šokolaadid, jäätis jm, et energiavarusid täita. Soovitus kõikidele, kellel on uneprobleeme - võtke ette paaripäevane rattamatk metsikus looduses ja pärast seda uinute veel enne, kui pea patja puudutab. Uskuge mind, sel õhtul tundus kuum dušš luksusliku spaana ja tavaline kušettvoodi tundus justkui magaks suletekkidel. Kui lõpuks järgmisel päeval Tartusse jõudsin, ei olnud pärast läbielamisi samas matkaisu kuskile kadunud ja kallite õelaste rõõmuks veetsime ka järgneva öö vanemate aias koos telkimas,et sumedat suveõhku nautida.

Rabakärp

Siinkohal minu poolt sügav kummardus kõikidele, kes lugemisega lõpuni jõudsid! Kui plaanite ise rattamatka ette võtta ja on küsimusi, siis võtke julgelt ühendust. Praegusel hetkel tundub mulle, et järgmisel suvel pean jätkama sealt, kus seekord pooleli jäi ehk siis Aegviidust edasi Ikla poole. Selle matkaraja võlu peitub kindlasti hästi mitmekesises looduses ja vaadetes,nii et soovitan soojalt kas ratastel või jalgsi matkale minna. Lugesin kuskilt, et EV100 sünnipäeva puhul pikendatakse rada veelgi, nii et kellele jääb 375 km liiga lühikeseks, siis saate ette võtta juba ligi 600 km raja!

INFO

RMK infovoldik: http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/matkatee/oandu-ikla-matkatee
Toomarahva turismitalu: https://toomarahvablog.wordpress.com/
Altja Kõrts: http://www.palmse.ee/et/restoran/altja-korts
Eastern Outback: https://www.facebook.com/outbackkehtna/
Nelijärve Puhkekeskus: http://www.nelijarve.ee/


Monday, 18 December 2017

Haeska - vaieldamatult kõige hubasem koduke, mida te näinud olete

Kas teil ei ole vahel tunnet, et aega ei ole, nii palju tegemisi ja toimetamisi on ja millegagi ei jõua justkui valmis? Kui nii, siis on just paras hetk aeg maha võtta ja keskenduda iseendale. Kas olete tähele pannud, kuidas välismaal käies elate ja hingate tavaliselt hoopis teises rütmis - naudite pisiasju (nt hommikusöök mõnes välikohvikus), võtate aega tegevusteks, mille jaoks koduses keskkonnas kunagi aega ei leia ja on tunne justkui päeva mahuks hoopis rohkem asjatamisi? Minul on oma väike nipp, kuidas saab ilma kaugele maale reisimata endale aega juurde võita ja energiat taastada. Loomulikult on selleks vaheldus ja uute paikade avastamine siinsamas Eestis. Käin pea igal nädalavahetusel mõnes uues toredas avastamata kohas.

THE HOLIDAY

Sel korral oli aeg sammud seada Matsalu  linnuriiki. Kohale jõudes oli tunne täpselt nagu ühes minu lemmikfilmis "The Holiday". Tegemist on küll sellise naistekaga, kuid alati vaadates tekib mõnus jõulutunne, seega just praegusel hooajal on õige aeg vaatamiseks. Filmis siis vahetab Ameerika suurlinna preili enda elamise mõneks ajaks pisikeses inglise külas elava naisega, vaadake kindlasti kui teile meeldivad naistekad....ja Jude Law! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Järjekordse töönädala lõpus võtsin ette pika teekonna Tartust Matsalusse. Organiseeritud transpordiga sain ilusti kohale Haapsalusse, kuhu kulgesime üsna lihtsalt. Sealt edasi pidin juba natukene nuputama, sest et noh vaadates tõele näkku, siis maakohtades ei ole nii tihedat ühistransporti nagu näiteks praegusel jõuluajal ühes sekundis oste sooritatakse. Haarasin takso ja oli vaja sõita 21 km teadmatusse, juhendajaks õnneks Google Maps, mis mõnikord väiksemates kohtades on mulle ikka aiateibaid näidanud, seega tõenäosus kohalejõudmiseks oli minu arvutuste kohaselt fifty-sixty. Teed läksid järjest kitsamaks ja pimedamaks, asustus muutus hõredamaks (tundsin ennast just nagu Cameron Diaz külavaheteedel The Holidays). 




Lõpuks jõudsin pikast teekonnast räsituna pilkasest hämarusest ühe pisikese hubase eraldatud majakese juurde, kus akendest paistis kaugele hubane ja kutsuv valgus. Erinevalt filmist ei pidanud ma õnneks kohvritega üksi kuskil sopas ja pimeduses seiklema, vaid sain autoga kohe päris maja ette.



Mõnus maamajake looduse rüpes

Tuppa sisse astudes tungis sõõrmetesse selline mõnus elu näinud maamaja hõng...Kui jõudsin esikust edasi astuda olin täiesti lummatud, ma ei ole nii hubases kohas veel kunagi varem viibinud. Teate, mul oli selline tunne, et olen koju jõudnud - suur ahi soojendas magamistuba, kaminas praksus elav tuli, vanunud (see ikka on sõna, eks?) seinapalgid õhkasid soojust, köök oli täidetud pajaroa lõhnaga. Ja loomulikult olin ma pärast 3,5 tunnist sõitu näljane nagu hunt, õnneks oli mu isiklik meisterkokk selle eest juba hoolt kandnud. Temal vedas ja õnnestus sellesse maisesse paradiisi juba päev varem kohale jõuda. 

Minu isiklik masterchef...

... ja õhtusöök kahele.


MATSALU LINNUPARADIIS


Veetsime mõnusa nädalavahetuse - läheduses oli Haeska linnuvaatlustorn, kus käisime loomulikult matkamas ja linde vaatlemas. Ma ei olnud valmis selleks, et nii tuuline ilm on ja olin pisut alarõivastatud, seega torni üles ei läinud, sest vali tuul tahtis lihast ja luust läbi lõigata. Haeska linnuvaatlustorn on muideks ornitoloogide seas hästi tuntud enda liigirohkuse poolest. Näiteks 97. aasta maikuus loeti siin 24 tunni jooksul 128 erinevat linnuliiki. Kui ma hakkan mõtlema, siis ma ei ole päris kindel, et ma teadlikult olen enda elu jooksul nii palju erinevaid liike üldse kokku näinud. Nii et väga huvitav oleks siia lindude rände ajal tagasi tulla. 

Ettevaatust, linnud madallennul! Mujal Eestis ei ole ma sellist andekat liiklusmärki veel kohanud.

Vaade Haeska linnuvaatlustornist Matsalu lahele
Hiljem kokkasime ahjuõunu ja vahvleid, rippusime rippkiiges ja võrktoolides, lugesime, vaatasime Soome 100. sünnipäeva puhul ETVst Soome filme, mängisime lauamänge ja laadisime maksimaalselt enda patareisid, et talveväsimus kimbutama ei tuleks. Ah ja teate, peaaegu täitus üks mu elu unistustest - näha päris kärpi! Kärbipere toimetas pööningul ja nende hullamist oli vahva õhtul enne magamajäämist kuulata - pisikesed sammud jooksid pööningul edasi-tagasi. Teate pean tunnistama, et tegemist võis olla ka minu soovunelmaga, et see oli just kärbipere, kes ennast pööningul sisse oli seadnud. Tegemist võis olla ükskõik millise pisikiskja või närilise pesakonnaga. Aga unistama ju peab ja kui juhtub olema keegi, kes teab, kus võib kohata kärpi, siis andke mulle kindlasti sellest märku!

KUIDAS VÕITA SÕPRU JA MÕJUTADA INIMESI? VÕI TÄHENDAB... KUIDAS VÕITA AEGA?

Tahan jagada ka veidi nippe ehk siis rääkida täpsemalt sellest, et kuidas võita endale igas nädalas aega juurde? Tegelikult on see lihtne. Üheks väga heaks viisiks on vahetada igapäevast keskkonda ja minna kasvõi üheks päevaks kuskile maale. Kui endal ei ole maakohta, siis ei ole probleemi - Airbnb aitab hädast välja. Olles mõnusas, rahulikus ja inspireerivas keskkonnas, siis aeg jääb justkui seisma ja korraga on aega tegeleda kõige sellega, mis varasemalt tundus võimatu. 

Mõnus ja inspireeriv keskkond jutuvestmiseks...ja juttu jätkus kauemaks

No võtame näiteks kasvõi blogipostituse kirjutamise, mis teinekord muude prioriteetide tõttu kipub tagaplaanile jääma. Hetkel istun Haeska ripptoolis, kaminas põleb tuli ja sulg lippab nagu väledal rebasel. Ühtlasi aitab keskkonnavahetus energiataset laadida ja tasakaalu leida, mis tähendab, et uuele nädalale lähete vastu hoopis uue hulga energiaga ja jaksate seeläbi palju rohkem teha, kui enne...Ja kui hea on nädala sees meenutada hubaseid hetki Matsalu linnuriigis kamina ees vedeledes ja enda unistusi maalides. Seega - vaadake üle enda tegemiste nimekiri ja mahutage aeg-ajalt sinna vaheldusrikas seiklus kas kodu lähedal või kaugemal. Inspiratsiooni peaks meie blogist juba omajagu leidma :)

My happy place

Saturday, 9 December 2017

Linnumäe loodustalu - kas jõuluvana on olemas?

Möödunud nädalavahetus möödus meie matkaklubi 20. sünnipäeva tähistades ja mis sobiks selleks paremini kui 13km pikkune jalgsimatk, imeline talveilm, elektrivaba loodustalu, hea seltskond, imelised loodusvaated, tünnisaun, korralik jõulupraad ja jõuluvanad? Tegelikult saigi nüüd kõik olulisem kirja ja pikemalt ei olegi mõtet lobiseda. Hehee, lootsite juba, et pääsete sel korral vaid piltidega? Eksite - ma ei lase teid siiski nii kergelt käest ja panen veel mõned read kirja.

TAPA-OHEPALU MATKARADA

Alustasime pärast toekat lõunasööki Tapal Roger restos oma teekonda - võtsime ette Tapa-Ohepalu matkaraja. Sihiks oli jõuda Linnumäe elektrivabasse loodustalusse. Etteruttavalt ütlen, et eelnevalt uuritud netis leiduv info vastab tõele - matkaraja esimesed 2 km on täiesti üles songitud. Seal oli a la selline lugu, et taheti teha korrastustöid ja briti sõdurid läksid enda raskeveokitega kohalike poolt armastatud rajale, kuniks nende raskeveok mutta sisse vajus. Seda läks siis välja tõmbama järgmine suurem elukas, mis jäi omakorda mutta kinni ja nii edasi ja nii edasi. Selle tulemusel on raja algus üsna kraaviderohke ja ekstreemne.

Täitsa normaalne matkarada väikseks jalutuskäiguks.

Pool meie seltskonnast pääses kuiva jalaga läbi ja ülejäänud pool mitte nii kuiva jalaga. Mina ise kuulusin sinna teise poolde. Valisin jalga Keeni matkasaapad, mis tegelikult on üsnagi veekindlad, kuid selle asjaoluga ma eriti ei arvestanud, et tegemist oli lumise metsaalusega, seega lumi ronis saapasäärest üle.

VERETA JAHT

Matk ise oli imeline - 13 kilomeetrit kaunist talvist ilma, matkajutte, karsket õhku, oosipealseid ja head seltskonda. Kõige tipuks tuli ka juustukerakujuline oranžikas täiskuu välja. Eriti nauditavaks tegi kogu meie matka kena talveilm - tegime lumesõda ja sapsutasime puuokstelt üksteisele lund pähe ja krae vahele.

Lustlik matkaseltskond

Matka alguses said kõik ka ülesande vereta fotojahiks. Tuli pildistada võimalikult palju erinevaid linnu-ja loomaliike, et pärast siis võistelda, kes kõige rohkem kogus. Meil õnnestus pildile saada ka surnud põder, kelle jahimehed olid äsja maha lasknud ja kes autokastis vedeles, kuid sellel teemal ma pikemalt ei peatuks. Selline pildijaht on tegelikult väga hea mõte ja annab kogu matkale veel erilisema eesmärgi.


Reipad matkalised Kärp ja Kurvits - nutikad pildistajad said meie eest pool punkti. 

Ehk on kasulik siinkohal ka kirjutada, et mida matkale kaasa võtta ja selga panna? Sellisele päevasele matkale sobib hästi kerge seljakott, kuhu sisse pakkida kuivad vahetussokid, piisavalt joogivett, väike Scooby snäkk (näiteks pähkel šokolaadis, banaan, võiku vm), külma ilmaga termosetäis teed, mida kogu matkaseltskonnaga jagada. Igaksjuhuks mõni pika varukaga riidehilp. Riietuda tasub kindlasti kihiliselt, kuna kihte saab vähemaks alati võtta. Oluline on, et jalad ja pea oleksid soojas - seega kindlasti müts pähe ja soojad sokid jalga. Vähemaks saab alati võtta, kuna liigutades võib üsna soe hakata. Külmakraade oli nulliringis, seega suusapüksid oleksid olnud veidi overkill ja otsustasin mugavate dresside kasuks. Kindlasti kuulub varustuse hulka ka pealamp ja võimalusel igaksjuhuks ka akupank.

Maalilised vaated matkateel - raba koos täiskuuga.

SAABUMINE LINNUMÄELE

Pärast 4 tundi sumpamist jõudsime lõpuks Linnumäe loodustallu, mis on täiesti autentne vanade eestlaste popsimaja - madalad uksepiidad, kõrged uksepakud, vanaaegne sisustus ja ajalooline hõng. Majas ei olnud elektrit ja ega me sellest absoluutselt puudust tundnudki. Kohale jõudes oli kaugele näha õuetõrvikute kuma, tuppa astudes oli lahke peremees meile katnud laua hea ja paremaga. Küünlad põlesid, saun oli soe - nii et tekkis tunne, et oleme vägagi sellesse hubasesse tarre oodatud. Esmalt tuli muidugi enda märjad matkariided vahetada kuivade riiete vastu. Seejärel sai hakata juba kogu seda olustikku uudistama ja nautima. Linnumäe loodustalus on muideks tehtud erinevaid filmivõtteid, ka sel ajal kui meie seal viibisime, käis üks eksootiline välismaa võttegrupp ümbruskonda uudistamas.

Talvemuinasjutt


Õhtu jätkudes tegime sauna, nautisime tünnisauna, meenutasime eredamaid seiku matkast (loe: esimesed kaks kilomeetrit). Kogu olustik oli maagiline - talveöö muinasjutt, ere täiskuu siramas, õrnad lumehelbed põskedele langemas, soojad sõnad ümbritsemas ja tunne, et oled sattunud ajas 100 aastat tagasi Kargu Kaarli ja Kargu Leena juurde, kes olid selle talu esimesed peremehed.

See voodi, mille kohta Minna küsis vahetult enne magamajäämist, et huvitav mitu inimest siin ära on surnud?

Popsitalu kaminatuba

JÕULUTUNNE

Ah peaaegu unustasin - kogu selle muinasjutu kõige maagilisem hetk oli, kui meil käisid külas päris jõuluvanad! Ühel hetkel oli õuest kuulda õuesolnute kilkamist - maja ette saabus jõuluvanasid täis uhketes tuledes saan (loe: Toyota Yaris). 

Õhtu üllatuskülalised
Jõulutaadid astusid tuppa, lobisesid meiega, rääkisid jõuluvanade kokkutulekust, kus nad just viibinud olid ja tõid meile kommi. Tänapäeva jõuluvanad on sellised, et õpetavad ise luuletusi, kui parajasti ükski meelde ei tule ja ei praga selle pärast. Mulle tulid meelde jõulud vanaema juures Türil, kui kogu suur pere kogunes ja oli kohe see päris jõulutunne. Jõuluvanade ootamatu külaskäik taastas minu usu jõuluimedesse ja jõulutaatide kaisutus jääb pikaks ajaks meelde. Ja ma ausõna olen sel aastal väga hea laps olnud, seega ma nüüd loodan, et päkapikud seda kõike loevad ja hakkavad mu sussi sisse toredusi tooma, praegu on neid hõredalt näha olnud.

Ega taadid kadedad ei olnud ja jäid hea meelega pildile


FAKTE

Ööbijate arv: 5 voodites + põrandapinda on palju (meid oli 11)
Võimalused: toitlustus, saun, tünnisaun, matkarada, väligrill



Friday, 24 November 2017

Kabli Linnumaja - nädalavahetuse linnumatk tõelises loodusparadiisis

TALVEKS LÕUNAMAALE

Tänane postitus on kindlasti hingepalsamiks kõikidele loodusesõpradele. Nimelt elus esimest korda õnnestus mul osaleda lindude rõngastamise protsessis ja tahaksin seda huvitavat ja maailmapilti rikastavat kogemust ka teiega jagada. Teate, täitsa ausalt kirjutades, siis 5 aastat tagasi ei oleks ma osanud uneski näha, et ma loodusega nii lähedaseks saan. Kõik minu päevad möödusid linnakeskkonnas, nädalavahetustel oli ikka oluline sõpradega kokku saada ja linna peale välja minna või siis mööda maailma eri paiku reisida (peamise eesmärgina siiski uusi linnu avastada). Viie aasta jooksul on mu maailmapilt tohutult avardunud - naudin tohutult seda, kui avaneb võimalus seljakott selga visata ja enda aega värskes karastavas õhus loodusega koos veeta. 

Sihtkoht - Kabli! Septembri lõpus saime veel viimaseid päikselisi ilmasid nautida...
Kätte oli jõudnud septembri lõpp ja seega ka lindude ränne. Muide, olen ka enda tutvusringkonnas sel sügisel täheldanud, et oktoobri alguses lennatakse lõunamaale, päikese kätte patareisid laadima. Seega võib öelda, et paljud inimesed on üle võtnud looduse mustrid - liigutakse sinna, kus on soojem, valgem ja mõnusam. Kuid tuleb tunnistada, et omaette võlu on ka meie sügisesel puude värvimängul ja pimedatel talveõhtutel, kui saab kaminasse tule teha ning ennast mandariinidest ja piparkookidest ogaraks süüa. Tulles nüüd tagasi meie septembri lõpu juurde - seadsime sihi Kablisse, kus avanes suurepärane võimalus ornitoloogide juhendamisel ise lindude rändest osa saada.


KABLI - MU LAPSEPÕLVEMAA

Kohale jõudes ja bussilt maha astudes tervitasid meid õhtupimeduses mere pealt kostvad väikeluikede lauluhuiked, päike oli just loojunud, sõõrmetesse sai tõmmata mõnusat männimetsahõngu, mis kuulub kindlasti sellesse laekasse, kus asuvad minu lapsepõlvelõhnad. Bussisõit ise oli üsna humoorikas, kus bussijuht suvalise külapoe juures poepeatuse tegi ja poest lati suitsuvorstiga naases. Ning järgmises peatuses bussijuhi suitsupausi segada julgenud reisija sai vastuseks küsimusele bussi väljumisaja kohta , et buss väljub täpselt siis, kui see liikuma hakkab. Seega kes soovib omamoodi nostalgilist bussisõidukogemust maaliinil, siis soovitan soojalt Pärnu-Ikla bussireis ette võtta.

Romääns

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Teate, ma ei ole kunagi mõistnud, mis on see nähtamatu jõud, mis paneb inimesed pühendama terve oma elu lindudele? Ja miks mu peika nädalavahetuseti on valmis kell 6 hommikul ärkama, et minna linde uurima? No selle nädalavahetusega sai see mulle igatahes vägagi selgeks. 

Linnud auu, kus te olete?

Arvestades asjaolu, et ma armastan kaua magada, siis võtsin kokku kogu oma tahtejõu, et reedel kell 6.15 äratuskella peale ärgata ja minna linnujaama. Kell 6.30 pidime kohal olema, kuna päikesetõusuga pidi pihta hakkama ka lindude liikumine.



KOHTUMINE LINNUMEES JAAGUGA

Linnumajas kohtusime linnumees Jaaguga, kelle tööks ongi lindude rõngastamine ja uurimine. Lindude püüdmiseks olid üles seatud erineva silmaga võrgud - suurema silmaga kakkude jaoks ja väiksema silmaga pisemate laululindude jaoks. Võrke oli kokku 10 ringis + üks suur suur võrk, mille lõpus oli pisike linnupuurike, kuhu linnud tuli ajada. Üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, seega vaadake ise.

Tohutusuur linnuvõrk, mis igal aastal Kablis üles pannakse



Tohutusuur linnuvõrk lähivaates

Linnumees Jaak

Aga teate, kui maagiline see hommik oli - äsja oli olnud esimene öökülm, seega laudtee oli looduse poolt härmatisega valgetriibuliseks värvitud. Meri auras õrnalt ja keset seda auru hõljusid valged luiged. Endalegi üllatuseks (kuna ma kardan hirmsasti kõrgust) ronisin vaatetorni, et nautida tõusva päikese esimese kiiri ja endasse talletada kogu seda looduse ilu. 

Sellist auravat merd ei ole ma muul ajal näinud kui hommikul kell 7....

Looduslik maalritöö

Linnurõngastamine ise nägi välja selliselt, et vahemikus 6.30-9.00 käisime pidevalt kontrollimas, kas keegi on võrkudesse lennanud, et linnukesed välja päästa ja rõngastamisele, kaalumisele, mõõtmisele tuua. Rõngastada saime nii üsna levinud punarindasid, lehelindusid kui ka Eesti oludes veidi haruldasemat sinirinda (mina ise oleks küll nende tuvastamisega hätta jäänud, kuid spetsialistid olid omast käest võtta).  

Inglismaa rahvuslind punarind

Kui linnukese võrgust päästad, siis majja transportimiseks kasutatakse selliseid kotikesi

Rõngastamise peamine reegel on, et seda tuleb teha võimalikult kiiresti, et linnuke saaks häirimatult enda rännuteed jätkata. Kaalutakse ja mõõdetakse haruldasemaid lindusid, rõngastatakse kõiki. Hetk, mis mind linnumehi tõeliselt mõistma pani oli see hetk, kui see pisike linnuke mu pihus oli ja ta oli nii siidpehme ja soe ja tema silmadest peegeldusid vastu kõik need riigid ja lummavad vaated, mida ta enda rännuteel näinud on. Siis tekkis kuidagi eriline arusaamine, kui oluline on hoida meid ümbritsevat loodust, et kõikidel elusolenditel oleks mõnus elada.

Parem varblane peos kui tuvi katusel (tõe huvides: tegemist ei ole varblasega)...

Esimesel päeval saime rõngastatud ligi 100 lindu, mis on tegelikult rännunumbrite kohta väga väike arv, järgenvatel päevadel olid numbrid veel väiksemad. Eelmistel aastatel on tegusamatel päevadel need numbri 600-800 juures. Kuid selle aasta eripära pidigi olema väiksed numbrid ja hiline ränne. Küll aga on sel aastal võrkudesse jäänud üle 5000 kiili, mis on minu parimat teadmist mööda Eesti kõikide aegade rekord. Ja kogu selle rõngastamise juures on kõige vahvam hetk, kui sul on linnupuuris korraga kümmekond punarindu ja sa nad sealt vabastad - see vaatemäng oli lihtsalt lummav. Paraku ma unustasin enda lummuses sellest video teha.

Mereäärsed võrgud, kus juures lasti peibutamiseks mõnikord kõlariga linnulaulu


Lummav Kabli rand


UNISTUS HEDVIGUST

Jaak rääkis, et võimalus on hilisõhtul ka kakkusid kätte saada, seega kohe esimesest õhtust tekkis mul unistus ja muutusin ootusärevaks - see oleks ju lausa imeline näha lähemalt mõnd suuremat röövlindu või siis minugusel fännil selliseid nunnukaid nagu Harry Potteri filmis ringi lendasid. Esimesel õhtul meil seda õnne ei olnud, kuigi ilmastikuolud olid soodsad.

Kabli Linnumaja - arhitektuur inspireeritud lindude pesakastist (isegi  maandumispulk oli olemas), kui andekas!

Kuid teisel õhtul kui olime parajasti enda hubases majakeses kamina süüdanud, saime kõne, et üks kakukene on võrku lennanud. Olin sekunditega üleval, jope seljas, pealamp peas ja tormasin ukse poole, et Linnujaama kiirustada, mis asus meist umbes 3 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kiiruga koputasime veel meie Tšehhi linnusõbra uksele, kes oli just pesema läinud, et nüüd on kakk võrgus ja meie läheme. Veidi pärast seda, kui olime kohale jõudnud, ilmus ka Tšehhi sõber kohale, juuksed veest tilkumas. Aga see vaatepilt oli igati kiirustamist väärt - seal ta oligi, sõbralike kassisilmadega kohev karvasjalg kakk, keda hellitavalt Hedviguks kutsusin. Kohale ilmus ka üks Hagridi mõõtu linnumees ja veel mõned, kes siis kõik sellest vaatepildist sõnatuks jäid. Temas oli midagi nii rahustavat ja maagilist, et seda on keeruline sõnadesse panna ja näitan seega hoopis siinkohal pilti.
Hedvigu majesteetlik tiivasirutus

Jõllitamisvõistlus Hedviguga



Ta silmad olid elutarkust täis ja ma võin vaid ette kujutada, milliseid huvitavaid mõtteid ta oleks jaganud, kui vaid inimeste keelt kõneleks või kui ma ise oskaks lindude keelt. Samal õhtul/ööl jäi võrku veel mitu kakku ning samuti ka järgneval ööl. Kuid kuna emotsioon kohtumisest Hedviguga oli minu jaoks kuidagi nii eriline ja kordumatu, siis ei soovinud ma enam järgmistel kordadel Linnumajja tormata, et teisi rändavaid kakulisi näha.

TURISTID

Kabli Linnujaamas pidid sügisesel ajal lisaks lindudele väga tihedad külalised olema ka turistid - nii suvalised möödasõitjad, linnaturistid kui ka linnuvaatlejad, kes koguvad haruldasi liike. Noh mitte selles mõttes koguvad, et põmm-põmm ja topis, vaid käivad ja panevad andmebaasi kirja, kui mõnda haruldust nähtud on. Pidigi lausa nii olema, et kui linnukogukonnas teavitatakse, et selles piirkonnas on haruldus, siis tulevad linnumehed (enamasti on nad paraku siiski meessoost) kohale ja võivad päev otsa roostikus või mõne kindla põõsa juures luurata, et kus see haruldus ennast varjab. Aga ega linnud rumalad ei ole ja tulevad välja ikka siis, kui kõik "jahimehed" lahkunud on. Lisaks käivad Kablis kindlasti ka saiakeseturistid, kes on kuulnud Kabli pagarist. See on vaieldamatult parim pagaritöökoda Eestis ja no taaskord neid saiakesi peab lihtsalt ise proovima. Need olid olemas juba siis kui ma olin 5 aastane ja need on endiselt sama head ja mahlased....

Kabli pagari imelised saiakesed - eriti pistaatsiasaiad!

Kolmandal päeval Kabli Linnujaamas tundsin ennast juba nii hästi, et kui meid külastas bussitäis turiste, kes tundsid huvi lindude rõngastamise ja protsesside kohta, siis oskasin juba üht-teist kaasa rääkida. Tore oli näha, et inimestele siiralt pakkus huvi, kuidas linnukesed toimetavad. Tegemist oli küll vanemas eas turistidega, seega oleksin ma veel õnnelikum, kui näeksin järgmisel korral ka noori, kes järjest rohkem loodusesse jõuavad. Järgmisel korral, ütlen selle pärast, et kavatsen kindlasti järgmisel sügisel taaskord minna enda meelerahu paika vaatama, kas sõber Hedvig tuleb ka sel aastal uuesti tagasi, juba uute uudiste ja mõtetega. Ja ehk on tal sel korral juba enda pisikesed Hedvigupojad kaasas (tõe huvides ütlen siiski, et ma ei mäleta, kas tegemist oli emas-või isaslinnuga (: ). Meie nädalavahetus Kablis oligi otsa saanud, käisime veel läbi Kabli pagarist, et enda saiakesevarusid tankida ja asusime tagasi hallide linnamüüride vahele teele. Kui leidub keegi, kes soovib ka sellise kogemuse võrra rikkamaks saada, siis võtke minuga ühendust info@estonishingblog.com.

Hommikutants lindude võrkuajamise agregaadiga



Saturday, 18 November 2017

Palverännak ehk minu camino Portost Santiago de Compostelasse

Heips, armsad! Lõpuks on saabunud see hetk, kus Estonishing raputab natuke sügistolmu maha ja viib teid korraks suvepäikese alla tagasi. Kusjuures, see blogipostitus on kannatlikumalt oma aega ootanud kui keskmine eestlane palgatõusu. Selles suhtes respect ja ma tõesti loodan, et ma suudan nüüd kui minu seiklustest on möödas juba rohkem kui kolm kuud, selle sama ehedalt edasi anda kui seda kõike suvel kogesin. Kes edasi enam lugeda ei viitsi, siis teen kiire kokkuvõtte - augustikuus võtsin ette 300 kilomeetrise jalgsimatka mööda Atlandi ookeani rannikut, täpsemalt Portugalist Hispaaniasse. Kui minu eelnev postitus oli veel kevadisest Öörännakust, mille kohta tegin avalduse, et see on siiani mu pikim matk (29 km järjest kestusega üle 8 tunni), siis.. ajad muutuvad kiiresti. Ja muutused mulle üldiselt meeldivad. Juba on tunne, et tahaks uuesti teele minna.

Sõitsin Porto kesklinnast Matosinhose linnajakku, sealt edasi kõndisin Atlandi ookeani äärde ning voilaa -
 seal see oli, mu esimene camino teetähis.


KUS MA KÄISIN JA MILLEKS

Mõte minna palverännakule sihtkohaga Santiago de Compostela Hispaanias tekkis mul tegelikult juba kaks aastat tagasi. Oligi selline hetk, kus aja mahavõtmise ja rändamise soov oli nii suureks kasvanud, et see mõte käis minuga kõikjal kaasas. Kui päris aus olla, siis lõpuks oli see lausa kinnisidee ja samas lubadus iseendale. Siiski, esimesel hooajal (kevad-sügis) ma oma ideed teoks ei teinud. Eelkõige seetõttu, et tahtsin minna Camino Francesele ehk ca 790 km rajale, mis oleks nõudnud minult terve kuu vaba aega. Tol hetkel seda nii ootamatult kuskilt võtta ei olnud ja hästi ei suutnud ette kujutada ka nii pikka eemalolekut oma väikesest tütrest. Vuss, ma tean. Selle asemel kaevusin ma põhjalikumalt erinevatesse palverännaku teedesse, lugesin inimeste kogemusi ja arvamusi, et leida see õige rada ehk way, mida ette võtta. Muide, rajal olles ongi väga tüüpilised küsimused "how is your way" või "how long have you been on the way". See sõna heliseb mul siiani kõrvus, sest minu jaoks on sel vabaduse kõla. Way. Ilus.

Minu teekond Portost Santiago de Compostelasse, 3.-11. august 2017, Portugali rannikutee

Öeldakse, et kõik algab otsuse vastuvõtmisest. Nii oligi, et ühel õhtul kodus olles ütlesin oma teisele poole (ja ma mõtlen siin oma elukaaslast, mitte mingit kosmilist teisikut), et ma nüüd lähen. Nädal aega hiljem ostsin ma lennupileti Portosse. Selleks ajaks olin ma erinevaid teid uurides mõistnud, et kogemus, mida mina soovin (võimalikult vähe rahvast ja samas võimalikult palju autentsust, kohalikku eluolu, looduses ja alfalteerimata teedel kõndimist) oli just sellel teel. Kuna ka Portugalist läheb Santiagosse mitu rada nii sisemaalt kui ka rannikult, siis oma lõpliku valiku langetasin ma reaalselt kohapeal olles. Otsustasin rannikutee kasuks, mis kulges mööda ookeani. Raja pikkus oli ametlikult 280 km. Tegelikkuses panin ma ühel päeval 9 km võssa ja enamikel päevadel tuli veel hulk kilomeetrid linnade, külade ja muude vaatamisväärsustega tutvumisest. Kellele numbrid tähtsad on, siis sammulugeja on sellisel matkal päris hea vidin. Pean tõdema, et isiklikult tundsin sellest puudust küll, sest ühel hetkel tekkis oma võimete proovile panekust ebaterve hasart ja julgen uskuda, et ebaterve statistika oleks kogu selle ebatervelisuse juures veel eriti ebatervelt rahuldustpakkuv olnud. Seda sama rada saab alustada muuseas ka Lissabonist. Sellisel juhul oleks teekond olnud peaaegu poole pikem ja aega võtnud samuti kaks korda rohkem. Jätan siia ühe lingi ka, millelt on võimalik erinevate teede kohta lugeda: http://santiago-compostela.net/

Porto - nagu väike tikutops, kuhu peavad mahtuma tuhanded ja tuhanded tikud. Imeline linn, kuhu soovitan kõigil minna. 
Porto katedraal, kust ma  2. augustil soetasin oma palveränduri passi ja sellega alustasin oma rännakut.
Portugali rannikuteed kõnnitakse ideaalis umbes 11-14 päeva. Mina plaanisin kõndida 10 päeva. Teadsin, et hea tempoga jõuab ilusti. Üldiselt on mu ellusuhtumine selline, et kõike ei peagi ette teadma ja paljud asjad lahenevad käigupealt (pole just üritustekorraldajale kohane jutt, eks ole), siis seekord pidin oma spontaansust küll kahetsema. Nimelt tegin otsuse osta oma tagasilend kohapeal, lähtudes sellest, millal oma matka lõpetan. Tegelikkuses veetsin 4 või 5 õhtut Momondos ja Skyscanneris ja kõikides muudes alternatiivides, et leida mingigi normaalne lend, kus ei peaks 24 tundi lennujaamas veetma või mis ei nõuaks minult tagasilennuks ca 400-500€ ohverdamist. Infoks veel, et varakult planeerides on võimalik edasi-tagasilende Portosse osta ca 150€. Kui veab, siis isegi soodsamalt. Kokkuvõttes oli 4. päeva lõpuks selge, et 300 km tuleb kõndida 9 päevaga. Paljud inimesed läbivad caminol olles distantse osaliselt kas bussi või rongiga, aga minu jaoks oleks selle lahenduse kasutamisel kadunud kogu asja mõte. Jõudsin Portosse 1. augusti õhtul ja rännakut alustasin 3. augusti varahommikul. Rännaku lõpetasin 11. augustil.

Duoro Jõgi, Porto

PALVERÄNDURI TÜÜPILINE PÄEV

Peregrino ehk hispaania keeles palveränduri päev on tegelikult uskumatult rutiinne. Ma ausalt öeldes ei suuda meenutadagi, millal mul Eestis olles oleks niivõrd stabiilne graafik olnud kui teel olles. Palverändurid ärkavad hommikul ca 5-8 vahel, tüüpilisemalt küll 6-7 ajal. Sellel on mitu põhjust - esiteks, varakult teele minnes on keskpäevase päikese ees tubli edumaa ning teiseks, rajal käib tajutav võidujooks teiste peregrinodega, et saada koht spetsiaalselt palverändurite jaoks mõeldud riiklikes majutusasutustes ehk albergue´des. Nendes kehtib põhimõte "kes ees, see mees". Albergue´d  on tavaliselt sellised lihtsad (isegi askeetlike) ühistubade, korralike pesemisvõimaluste ja väga palveränduritesõbralike võõrustajatega asutused. Ööde hind on seal olenevalt kohast 5-15€. Mõned neist on ka donativo´d ehk annetad nii palju kui südametunnistus ette näeb. Lisaks on ka private albergue´d, mille hind on ca 20€ öö, aga mugavused suuremad ja privaatsust samuti rohkem. Mina ööbisin enamik öödest riiklikes albergue´des, kui Porto ja teine suurim linn Vigo välja arvata. Albergue võlu seisneb selles, et see on soodne, paljud inimesed, keda seal kohtad, on oma joped ehk rajalt tuttavad ja kohalik personal ülistab sind nagu jumalat. No hea küll, mitte päris, aga miskit sinna lähedale.

Tüüpiline näide albergue ühistoast. Minu voodikoht oli vasakul kõige tagumises nurgas. Alumise voodi saamine oli alati väike võit.

Lühematel päevadel, ca 20-25 km kõndides,  jõudsin järgmisesse sihtkohta päeval kell 12-13 paiku. Viimasel neljal päeval, kui läbisin 30-40 km, jõudsin majutuskohta u 16-17 ajal. Esimene asi uude linna jõudes, oli leida endale ööbimispaik (need plaanid tegin enamasti eelneval õhtul), käia pesemas, pesta ära oma päeval kantud riided (käsitsi) ning süüa lõunat. Hiljem jäi olenevalt saabumisajast veel aega tutvuda linnaga, suhelda teiste palveränduritega ning puhata. Minu jaoks oli puhkamine kohati imelik. Võiks öelda, et isegi raske. Kodus olles on selline orav rattas olek juba nii tuttavlik, et see tundubki okei, aga caminol olles sul lihtsalt ei ole puhkusest pääsu. Su keha ja jalad füüsiliselt vajavad seda, et pärast 5-8 tundi kõndimist pikutad sa voodis ja lihtsalt ei tee midagi. Kui sa kehal puhata ei lase, on järgmine päev raske ja ülejärgmine veel raskem. Tajusin kohapeal olles, kui karm ma enda vastu olen, sest mõnikord ei teinud ma isegi 3 tunni jooksul ühtegi pausi ja rühkisin edasi ainult oma siht silme ees. Ausalt öeldes ma siiani mõtestan seda lahti, miks ma end niimoodi piitsutasin. Ju siis oli vaja endale midagi tõestada. Samas võib öelda, et minusuguse noore inimese jaoks, kelle keha on liikumisega pigem harjunud, ei ole selline päevane 20-30 kilomeetri läbimine füüsiliselt raske. Mul vähemalt ei tekkinud kordagi tunnet, et ei jaksa või ei taha. Magama mindi albergue´des tavaliselt 21-22 ajal. Mõnedel üksikutel õhtudel läks seltskonnaga linna peal kauem, aga üldiselt oli uni püha.

Atlandi ookean. Koguaeg oli veest tuleva niiskuse tõttu üleval selline udukiht, mis summutas isegi päikese. Alguses oli see kummaline, ootasin, et ilm läheks selgeks. Hiljem harjusin.

Kõndisin mööda laudteed, kuid märkasin seda väikest kodu, mis oli justkui muust maailmast ära lõigatud. See tundus sel hetkel nii kontrastne valgete kivimajade, lopsakate värviliste taimede ja rahvarohkete tänavate kõrval. Eriline.

INIMESED TEEL

Igaühe camino on unikaalne. Ei ole kahte ühesugust kogemust ega mingit õiget viisi, kuidas rännakul käituma või olema peaks, kuigi on palju ka neid, kes üritavad vastupidist väita. Teel olles kohtusin ma paljude erinevate kultuuride, vanuste, soo ja seksuaalse orientatsiooni esindajatega, kes olid rännakul nii paljudel erinevatel põhjustel - kas siis sügavalt isiklikel,  religioossetel või kultuurilistel. Mõni tahtis klaarida oma mõtteid ja koduseid suhteid, mõni tahtis kogeda koos oma kaaslasega midagi uut, mõni tuli vastu võtma otsust, mõni puhkusele. Oli neid, kes sattusid caminole peaaegu et juhuslikult. Oli neid kes olid seal kaheksandat korda. Oli perekondi, paare, maailmarändureid, üksiseiklejad, sõbrannasid ja sõpru. Üldpilt oli kirev. Ma nautisin võimalust kuulda nende lugusid ja mõtestada enda oma.

Kohalik põllumajandus.

Kuigi üksi minek oli esialgu teatud mõttes hirmutav, siis juba esimesel päeval mõistsin ma, et ei saanud olla õigemat otsust. Kas te olete vahepeal mõelnud, kui vähe on neid tegevusi, mida inimene teeb üksi ja ainult iseenda jaoks? Omapead olles olin ma avatud kõigele, mis mu teele tuli ja samas oli mul alati võimalus valida, kas ja millisel viisil ma oma hetki veedan. Kui vähegi võimalik kõndisin ma ilma seltskonnata, kuid siiski oli päevi, mil veetsin kas terve päeva või pool sellest kellegagi koos. Nii jõudsin ma kõndida päeva poola tüdrukuga, päeva lõunakoreast pärit maailmaränduriga, pool päeva kahe Majorcalt pärit mehega, kahe tšehhi tüdruku, hispaania naisega, jälle poolakatega jne. Siia otsa arvukad vestlused õhtutel, mis sageli olid palju sisulisemad ja ausamad, kui ükski vestlus, mida saad oma heade tuttavate või isegi sõbraga pidada. Camino on koht, kus sa elad hetkes ja kõik seal olnu jääb sinna hetkesse. Inimesed tunnetavad seda ja ära jääb igasugune pealiskaudne tühi-tähi.

Taamal oleva silla ületasin ma samuti jala. 
Eestist lahkudes oli mul peas mõned naljakad mõtted, mille reliseerumist ma ootasin. Üks nendest oli, et ma tahan kohata endast kõvasti vanemat härrasmeest, kellega rääkida elust ja kuulda tema elukogemusi. Täpselt nii konkreete mõte mul enne minekut oligi. Esimesel õhtul kui olin praamiga ületanud Portugali-Hispaania piiri, jõudsin linna A Guarda ja kohtusin seal britti Johni, kes oli natuke üle 50 aasta vana, muusik ja minu mäletamist mööda oma kaheksandal caminol. Ma lugesin parasjagu raamatut, kui ta minuga vestlust alustas. Väikesest märkusest mu raamatu kohta leidsime end lõpuks umbes 1,5 tunnisest vestlusest, kus rääkisime elust, suhetest, psühholoogiast, kirjandusest ja muusikast. Otsustasime minna koos õhtusöögile. Hiljem sain ma aru, et John oligi mu vanem härrasmees, keda olin enne reisi ette kujutanud. Kui me laiali läksime teadmisega, et me enam kunagi ei kohtu, ütles ta mulle viimaste sõnadena "You´re really smart girl, Gerta".  Ei tea isegi miks, aga see läks tol hetkel hinge ja on siiani meeles. Ma uskusin juba varem, et inimene on võimeline saavutama kõik, millele ta oma mõtte ja energia fokusseerib ja reisilt tulles olin selles veel enam veendunud.

Ilma naljata oli Portugalist Caminhast Hispaaniasse A Guardasse sõitmine mu elu ühed ilusamad 10 minutit. 

ISIKLIK TAGASIVAADE

Kellele selline pehmode jutt ei meeldi, siis kerige natuke allapoole, kus ma räägin jälle olmelistematest küsimustest. Veel enne, aga tahaksin teha mõned tähelepanekud, mille ma enda jaoks reisilt kaasa võtsin. Eestis küsiti minult tihti, et kas ma lähen end otsima või mida ma leida loodan. Ma mõtlesin neil hetkedel ikka, et miks ma peaksin otsima midagi, mis on niigi koguaeg minuga. Ma ju tean, kes ma olen. Palverännak ei ole kindlasti koht, kus hetkega toimuvad sinuga elumuutvad sündmused, ei mingit imelist tervenemist või momentaalset murede seljatamist. Mina nägin caminos pigem võimalust astuda samm kõrvale ja jälgida oma seniseid valikuid distantsilt. Iga kord kui ma isegi üritasin hakata mõtlema mingile olukorrale lahendust, kadusid need mõtted imekähku peast ja lõpuks mõistsin, et kõige parem ongi lasta asjadel minna. Sealt edasi ma pigem ei mõelnud üldse millelegi kui sellele, mida ma parasjagu kogesin ja nägin. Nautisingi lainete vaatemängu, ookeaniõhku, mahedat tuult, mägesid, päikest, külade-linnade ilu, kohaliku elu lihtsust ja sõbralikkust. Tundsin, et olen koguaeg kohal ja see tegelikult oligi kõik, mida ma sellelt reisilt ootasin. Selline iseendaga olemine, puhkus ilma igasuguste ootusteta, mis peaks olema selle rännaku tulemus. Ainus asi, mis caminol üldse mingit rolli omab, on oma baasvajaduste täitmine -  kus ma magan, mida söön ja kus end pesta saab. Nii lihtne see kõik ongi. Teadmine, mille endaga kaasa võtsin oli, et mulle piisab iseenda seltskonnast. Põhjustel, mida alles ise lahti mõtestan, tundsin, et see teekond kasvatas mind oluliselt ja õpetas mulle iseenda vastupidavuse ja tahtejõu kohta palju.

Rannikutee võlu seisneski selles, et ühel hekel jalutad sa mööda rannajoont või imelistes pisikestes külades ning järgmisel oled juba üleval mägedes keset metsi.

PALVERÄNDURI STANDARDVARUSTUS

Neile, kel on juba varem olnud mõttes caminole minna või tekkis see mõte nüüd mu postitust lugedes (enesekindlus pidi ka pool võitu olema), siis annan ülevaate ka sellest, mis peaks kindlasti varustusse kuuluma, millele ma ise rakendust ei leidnud ja mis oli hädavajalik. Kaks kõige olulisemat asja, mis peavad olema kvaliteetsed ja personaalselt sulle sobivad, on seljakott ja matkajalanõud. Kui see nii meeleheitlik ei tunduks, siis ma kirjutaks need kaks sõna kas boldi või caps lockiga välja. Seljakott ja matkajalatsid on sinu A ja O. Ma ise investeerisin oma varustusse üsna tublisti, sest ma ei tahtnud, et ära hõõrutud õlad, seljavalu või lõhki kõnnitud jalad, oleksid midagi, mida jääksin oma teekonnast meenutama. Oma matkakoti käisin mitu korda Matkaspordis proovimas, et veenduda selle sobivuses. Lõpuks valisin välja Vaude Brenta 40 liitrise koti ja selle suurus oli peaaegu perfektne. Imekombel sain isegi kõikidest odavlendude käsipagasi mõõtudest sellega läbi, kuigi väike adrenaliin oli sees küll. Hakkama saaks isegi pisut väiksema kotiga, kuigi pigem nägin teel enda omast suuremaid. Palju arutletakse selle üle, kas magamiskott on caminol vajalik või mitte. Minul konkreetselt oleks ilma selleta olnud väga keeruline, sest esiteks on isiklik magamiskoht ikkagi "oma" ja teiseks ei paku kõik asutused sulle ööks midagi rohkemat kui voodikoht ja ühekordne lina. Kui oled põhjaliku eeltöö teinud ja ööbimiskohad eelnevalt välja valinud, siis on see ehk tõesti vaid lisakoormus kotis. Kui minna nii nagu mina - puhta lehena ja ilma igasuguse plaanita, siis võta magamiskott kaasa.

See on  tegelikult umbes pool minu varustustest. Hilisemat pilti enam ei ole.

Minul oli kaasas kaks paari jalatseid. Ühed pildil olevad lahtised Keen´i matkasandaalid ning teised Salomoni matkatossud. Hommikut alustasin tavaliselt kinniste jalatsitega ning päevase pikema pausi ajal vahetasin sandaalide vastu. See andis jalgadele vaheldust ja õhku. Lisaks olid mul kaasas spordipoest ostetud kaks paari õhukesi niiskuskindlaid sokke. Tossude sees kandsin ka omakorda geeltaldu. Veel olid mul igapäevaselt kõndimise ajal jalas säärikud, mille erksa roosa värvi tõttu mind teepeal pidevalt ära tunti. Hiljem tekkis mul ühe saksa noormehega isegi selleteemaline vestlus. Ta siiralt arvas, et mulle meeldib jalgpall. Tegelikult kaitsevad säärikud ülihästi lihaseid ja hoiavad ära pingete ning valu teket. Igal hommikul ja igal pausil hõõrusin ma oma jalad naha elastsemaks muutmiseks vaseliiniga sisse, tõmbasin soki peale ning jalanõu jalga. Lisaks hõõrusin ma oma luudele Voltaren geeli, mille mõttekuses ma, tõsi küll, päriselt veendunud ei ole. Samas tundus, et mingit kasu sellest siiski oli. Esimesed villid tekkisid mul viiendal päeval ja seda siis, kui kõndisin pikemalt kui tavaliselt. Teel olles on palju palverändureid, kelle jalad on nii katki, et nad ei suuda isegi edasi minna või on nende tempo seetõttu üliaeglane (või lehvitavad sulle lihtsalt bussi aknast aidaa). Mina püüdsin seda kõike ennetada ja ilma liialdamata võib öelda, et see õnnestus.

Uuena ostetud jalatsid umbes viiendal päeval. Tolm, higi ja katkematu surve.

Palverännakule pole vaja rohkem kaasa võtta kui üks-kaks paar lühikesi pükse, üks paar pikki pükse (näiteks retuuse), 2 särki, õhem jakk ja midagi pea kaitseks (näiteks Buff). Ilm olin minu seal oldud aja jooksul esimestel päevadel ca 30 kraadi, hiljem jäi see vahemikku 22-25 C, mis oli kõndimiseks ideaalne. Mina kandsin rännaku ajal lühkareid, mis oli selline nii ja naa valik. Mu päevitus ei ole siiani maha kulunud ja hetkel on see pehmelt öeldes kummaline. Veel soovitaksin kaasa võtta mikrofiibrist käteräti (võtab vähe ruumi), isiklikud söögitarbed (lusikas, nuga, kahvel, võib-olla ka kauss), esmaabitarbed (plaastrid, valuvaigisti, antiseptik). Ma ise vedasin hullult palju esmaabiasju kaasa, sest olin just koolitusel käinud ja sellest nii inspireeritud, et olin arvestanud isegi rõhtsideme tegemise võimalusega ja mõtlesin läbi, kuidas vajadusel endale ise lahase võiks ehitada. See oli ilmselt natuke overkill.

MInu camino II päeval tehtud pilt, mis on ühtlasi üks minu lemmikumaid ja jääb tähistama kogu minu rännakut - lõpmatus, vabadus, teekonnal olek ja ilu.

Hügieenitarvetest soovitan võtta nii vähe kui võimalik või võimalikult väikestes topsikutes, sest need võtavad mõttetult palju ruumi ja seda kõike tuleb päeval seljas kanda. Tegelikult on palverännak ülihea viis anda oma nahale puhkust kõigest sellest keemiast, mis meid muidu argielus kaunistab. Kindlasti on vajalik päikesekreem. See oli ka asi, mis kuulus minu igapäeva rutiini juurde. Määrisin sellega end igal hommikul sisse ja vajadusel uuendasin päeva jooksul. Muudest tarvikutest soovitan võtta kaasa taskulambi, sest Hispaanias alustasin ma oma rännakut nii vara, et väljas oli alles pime. Kasulikuks osutus ka akupank, sest kasutasin oma telefonis offline kaarti (maps.me), mis töötas ikkagi oluliselt paremini, kui neti sisse lülitasin. Kindlasti on vajalik ka mingi väiksem vöökott, kuhu sisse saad dokumendid, sularaha ja telefoni jätta, mis on su küljes ka kõigil neil hetkedel, kui seljakott tuleb seljast libistada. Kuigi camino on üks turvalisemaid teid, mida matkana ette võtta, siis elementaarsed ettevaatusabinõud on siiski mõistlikud.

Õnnelikud lambad.

Kitsad linnatänavad Portugalis

Esimene rännakuhommik Hispaanias. 

Palverännaku teel on hea, kui on alati natuke sularaha kaasas, sest igal pool kaardiga maksta ei saa. Samas on kõikides linnades võimalik raha välja võtta, erandiks jäävad Hispaania pisemad külad. Elukalliduse mõttes on Portugal Eestiga võrreldes odavam, seega võib vabalt tulla mõned päevad varem ja mõned asjad üldse kohapeal soetada. Hispaania jälle on kallim kui Portugal ja minu jaoks ei olnud ka toiduelamus ning linnapilt Portugaliga võrdväärne. Puuviljad on muidugi mõlemas riigis super maitsega ja lõpuks oli võimalus meenutada, kuidas apelsin tegelikult maitseb. Püüdsin kohalikku toitu süüa nii palju kui võimalik, kuid mis parata - üsna suure osa sellest moodustavad igasugused saiatooted. Näevad head välja ja maitsevad hästi, aga tüdimus tekib ka kiiresti. Kohv oli Portugalis super, Hispaanias mitte nii väga. Veinijoojatel soovitan kindlasti proovida kohalikke veine.

Rännakujärgne õhtusöök Portugali kohalikus restoranis. See vaagen oli serveeritud ühele inimesele. Praad alati koos riisi ja friikartulitega. 
Apelsin. See päris apelsin.

Hispaania viinamarjaistandused, mida kohtab caminol ohtralt. Viinamarju siiski süüa ei tasu, sest need on mürgiga üle pritsitud.

LÕPETUSEKS

Uhtiii. Kas teil on ka tunne, et aitab küll. Tegelikult on muljeid veel palju, kuid kõike lihtsalt ei jõua kirja panna. Kui aga lugejate seas on keegi, kes reaalselt tahaks palverännakule minna ja võib-olla mõnest teemast lähemalt kuulda, siis hea meelega vahetan kogemusi. Näiteks ei jõudnud ma sõnagi kirjutada sellest, mis linnasid ma läbisin või millistes majutusasutustes konkreetsemalt ööbisin.  Kui midagi jäi kripeldama, kirjuta mulle info@estonishingblog.com ja vastan sulle kindlasti :)

Santiago de Compostelas. 9 päeva pärast oma rännaku alustamist. 300 km läbitud. 4 tundi järjekorras seistud, et saaksin selle paberiga pilti teha. 


Viimaseks jätan vaatamiseks veel portsu pilte.
Järjekordne hommik Hispaanias.

Mägedes.

Külad Hispaanias mägede vahel.

Lisaks viinamarjadele kasvatati Hispaanias igalpool maisi.



Lõpp-peatus. Santiago de Compostela katedraal. Kahjuks midagi näha väga polnud :)