Friday, 27 January 2017

Tammuri talu - teistmoodi õhtusöök



Esimese ainult toidule pühendatud toidupostituse tahtsin teha Tammurist juba enne Estonishingi avaldamist. Samas teadsin juba siis, et jaanuarikuus on talu külastamine jälle plaanis ning värskemad emotsioonid varrukast võtta. Mulle aga meeldib enim kirjutada just siis, kui külastus on olnud vahetult enne sissekande tegemist. Niiviisi on palju paremini meeles iga lõhn, maitse ja emotsioon ning kogu tekst tuleb ehedam ja originaalsem kui tagant järgi meenutades. Nii mulle vähemalt tundub.

TÄIESTI TEISTMOODI ÕHTUSÖÖK

Esimene asi, mis Tammuris on täiesti teistmoodi kui mõne teise kvaliteetse restoraniga on asjaolu, et kogu menüü jääb koka valikuks kuni selle hetkeni, kui end laua taha maha potsatad ning peakokk sind tervitama tuleb. See on väga paljuski erinev ja samas julge kontseptsioon ajastul, kus iga neljas inimene on vegan ja iga teine on kas mõne koostisaine suhtes allergiline või seostub sellega lihtsalt mõni halb lapsepõlvemälestus. Eelnev ei ole kuidagi kellegi valikute arvustamine, pigem tõsiasi, millega peab praegu arvestama iga söögikoht ja catering-teenust pakkuv ettevõtte. Olgu kuidas on, aga sellega võib Tammurisse minnes arvestada, et reeglid ei sünni seal mitte kliendi nõudmisel, vaid koka parema äranägemise järgi. Minule see põhimõte isiklikult väga meeldib ja sobib, sest mul on alati eriti suur poolehoid inimeste vastu, keda näen peavoolule vastu ujumas ja oma asja järjekindlalt edasi ajamas. Lisaks pole ma vegan, mul pole toiduallergiaid (küll aga ei sobi mulle tärpentiin, mida õnneks toidu valmistamisel kasutatakse harva). Halbu lapsepõlvemälestusi mõni nagu oleks, kuid need ei seondu toiduga.

Interjöör on naturaalne, hubane ja lihtne. Tunne justkui istuks vanaema juures, ainult et toiduportsjonid on mõistuse piires. . 

Mäletan, et kui esimest korda Tammuris söömas käisin, siis esimesed kaks käiku viibisin pärast peakoka Erkiga kohtumist kuskil imetluse ja totaalse arusaamatuse piirimail. Tegelikult ma tean, et nii ei ole ilus öelda (vabandust, ema, sa tegelikult kasvatasid minust tubli inimese), aga totaalne what the fuck tunne oli. Kõige rohkem segadust tekitakski  asjaolu, et isegi kui lauas oli kaheksa inimest, siis sel hetkel, kui peakokk tõi käigu lauda, olid teised vait. Ei olnud vahet, kas olid seltskonnaga just jõudnud põneva hetkeni, mida need Malle ja Mikk eile õhtul ikkagi näod õhevil rääkisid või leidsid hingestatud vestluse käigus ravimi kõigile maailma valedele - kui Erki tuli, siis sa olid vait. Muidugi ma ilukirjanduse huvides siinkohal natuke liialdan, sest Mallet ja Mikku ma tegelikult ei tunne.



Oma esimese käigu järel Tammurisse tegin ma lihtsa järelduse - see ei ole koht, kus külaline on kuningas, vaid see on koht, kus toit ja võõrustaja on kuningas. Meist igaüks võiks sellisel viisil austada oma tööd ja selle vilju. Samas, ärge end mu jutust päris hirmutada ka laske. Omavahel juttu ajada saab küll ja veel, sest Erki on vahepeal köögis ka ja tegelikult on kõik see, mida mees teab veini ja toidu kohta äärmiselt põnev kuulata.

Kolmas asi, mida Tammuri puhul arvestama peab on see, et see pole restoran, kuhu lihtsalt niisama sisse jalutada. Pigem on see läbimõeldud ja planeeritud käik, sest restoran toimetab ainult ettetellimisel. Samas ei ole siin enam oluline, kas lähed kahekesi või seltskonnaga - piisava etteteatamise korral on võimalikud kõiksugu variandid. Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et Tammuri asub Valgamaal. Milline üllatus, eks ole. Vaatamata sellele, et te mind võib-olla ei usu, siis ma tegelikult tunnistan teiste maakondade olemasolu ka. Tean, et kuskil on mingi Harjumaa ja vist isegi Põlvamaa... No see selleks, liigume edasi.

NATUKE KA TOIDUST

Läheme nüüd selle kõige meeldivama ja samas kõige raskema osa juurde. Meeldiva muidugi seepärast, et Tammuri toidust rääkida on tore ja raske seepärast, et professioonilt ma toidukriitik ei ole. Anda hinnang, mis on hea ja mis mitte, on suhteliselt meeldevaldne tegevus ja igatepidi üsna ambitsioonikas ettevõtmine. Mõnevõrra on mul siiski olnud võimalus oma elus jooksul kogeda rohkem erinevaid maitseid ja hõrgutisi, kui vaid kodune bolognese kaste, mida mu elukaaslane igal võimalusel valmistab (ja neid võimalusi tal minu töö iseloomu tõttu tekib). Püüan teile siiski edasi anda üldise pildi nii visuaalse kui sõnalise materjali kaudu, mis teid ees ootab.


Eelroog I

EELROAST JA VEINIDEST

Nagu ma eespool mainisin, siis menüüd te tegelikult kunagi ette ei tea ja selline üllatus- või ootusmoment on iseenesest juba põnev. Viimasel korral kui peakokk ütles enne roa serveerimist, et eelroaks tegin sülti, siis kerge jõnks käis minust läbi küll, sest silme ette ilmus mingi kahtlane hall tallerdis. Samas, see tunne möödas umbes sama kiiresti, kui tekkis, sest ma teadsin, et Erki peale saab kindel olla ja midagi kehva sealt tulla ei saa. Nii oligi. Ma ausalt öeldes mõistsingi sel hetkel kuivõrd puudust olin ma tundnud kvaliteetsest lihast valmistatud toekast süldist. Veel võis sealt taldrikult leida vutimuna, marineeritud kuuseriisikad, täidetud šarlottsibula ja soolase küpsise (see pikk rullis toru). Mõneti ei tekkinud mul sellise koosluse peale päris ansambli tunnet, vaid pigem oli selles roas paar solisti (seened, viinamarjakaste ja sült) ning mõned taustalauljad, kes on väga head, kuid nende headus enam ei üllata. Umbes sama tunne kui näed telekas back´i laulmas Kaire Vilgatsit ja Rolf Roosalu.

Eelroog II 


Erki juures käies võin ma teile juba ette ennustada, et teil tekib kaks lemmikut - tema kastmed ja kodused liköörid. Mõlemad on õhtu highlight ja kindlasti midagi, mida mina olen õppinud ootama. Viimane koduaias kasvatatud viinamarjadest tehtud kaste oli lausa nii maitsev, et seda võiks purgiga koju tuua ja ikka ei oleks isu täis. Mis muidugi veel on Tammuri köögi puhul eriti oluline on veinivalik. Ma ei ole kindel, kui palju on peakokk ise nendes piirkondades käinud ja oma veinikeldri elanikud välja otsinud, kuid arvestades, millise asjalikkusega suudab ta oma pakutud veinidest rääkida ja neid oma roogade juurde valida, arvan, et ikkagi on. Minu jaoks pakubki kõige suuremat naudingut hästi valitud veinid, mis lisavad toidule selle viimase noodi ning täiustavad kogu maitseelamust. Veiniarmastajatele (ja ma ei mõtle siin Late Harvest´i austajad) on Tammuri kindlasti koht, mida võiks külastada.

Tammuris on võimalik einestada kahel laudkonnal. Pildil naabrite eelkattega laud.

TOIDU PILDISTAMISEST JA PEAROAST

Pearoa ja tegelikult ka magustoidu puhul jäi mul pilt tegemata. Püüan end edaspidi korrale kutsuda selles küsimuses. Mulle on siiani harjumatu mõte, et enne söömist tuleb oma roast blogi tarbeks pilt teha. Edvistasin ja tundsin piinlikkust juba eelroogade puhulgi. Enamasti olen ma seda meeletult toidupildistamise maaniat natuke kahtleval pilgul kõrvalt jälginud. Vahel on ilus ja meeldiv silmale vaadata ja on kohti, kus see on kindlasti täiesti omal kohal, kuid üldiselt ei ole ma ise seda väga harrastanud. Minu meelest on serveeritud toidu kohene proovimine austusavaldus kokale, sest sellesse on pannud ta oma oskused ja hea tahte.  Aga võib-olla on siis mängus ka lapsepõlves pähe taotud lause, et "söö kähku, muidu jahtub ära".

Tammuri liköörid - veel üks põhjus minna. 


Pearoa puhul sai minu lemmikuks veis, mida pakuti karamelliseeritud porgandite, vormiroa ja pastinaagiga. Ise ma kodus seda väga tihti ei valmista, sest viimasel aastal olen üldse leidnud vähe aega söögi tegemiseks ja kui ma üldse võtan aega rahulikult ja naudinguga süüa teha, siis kisuvad mu kulinaaria tipud ikkagi kookide ja muude pagaritoodete valdkonda. See kulinaaria tipud oli muidugi nali. Teinekord raiun kõrbenud saiakesi plaadi küljest lahti ja lohutan end mõttega, et polegi nii hull ja üldsegi pidi süsi seedimisele hästi mõjuma. Tammuri veis oli minu jaoks perfektselt küpsetatud, kuna ma eelistan liha küpsusastme puhul pigem medium või medium well´i. Erki veis oli mahlane, pehme, noa all mõnus lõigata - kiidan! Teised komponendid jäid mulle aga jällegi natuke lahjaks. Vaatamata mu arvukatele bolognese kogemustele, luban ma endale siiski vahel ka veidi pirtsakust.

Peale vaadates ei usukski, et see vana ait peidab endas restorani, mis on aastast 2009 olnud Eesti TOP 50 restorani nimekirjas.


MAGUSTOIDUST JA KORRA VEEL TAMMURIST

Neljanda ja ühtlasi viimase käiguna toodi lauda magustoit, kus oli tõeliseks täheks tšilline mandliküpsis. Tõesti suurepärane kooslus, mida kogu meie seltskond üksmeelselt kiitis. Mitte kehvemaks täheks oli minu jaoks šokolaadi-brownie. Kui sul on taldrikul palju šokolaadi, siis sa ei saa olla õnnetu. Ausalt, see brownie oli nii kümnesse minu jaoks tol õhtul, kui üldse olla saab. Ma olen seda tüüpi inimene, kes ostab poest tahvli šokolaadi ja sööb selle kõik korraga ära. Suureks saades olen õppinud seda teatud puhkudel varjama, eriti alates ajast kui minuni jõudis teadmine, et kõik nii ei teegi ja mõned eriti häbematud nimetavad seda isegi õgimiseks. Kujutate ette, mis inimesi meie ümber leidub.

Erki õhtusöögid ongi tavaliselt 4-käigulised ja aega võiks endale kohapeal arvestada vähemalt 3-4 tundi. Mõeldes teie peale uurisin ma viimane kord, mis on keskmine õhtusöögi hind (kuidagi on nii juhtunud, et ma pole ise veel kordagi maksma pidanud) ja üldiselt võib arvestada 50-60€ inimese kohta. See elamus ja toidu kvaliteet on oma hinda väärt.

Mida siis veel lõpetuseks Tammuri kohta öelda? Talu ise asub Otepää vahetus läheduses ja on perekonna pärand. Lausa suurepärane on näha, et ka suurtest keskustest eemal ja oma koduõuel on võimalik tegeleda edukalt ettevõtlusega. Mina omalt poolt soovitan teil kindlasti proovida seda natuke teistmoodi kogemust ja ärge siis unustage tagasisidet anda, kuidas rahule jäite.

FAKTE

Koduleht: http://www.tammuri.ee/
Kohti: 2-25 inimest

Tuesday, 24 January 2017

Kiviõli Seiklusturismi Keskus - aktiivne vaheldus adrenaliinisõpradele

EESTI MÄED

Seekordses postituses tahan jagada teiega enda tõelist elamust Kiviõli Seikluskeskuses Tuhamäel. Teate, Eesti on tohutult imeline just enda mitmekesiste võimaluste tõttu. Sel aastal ei ole mul plaanis kuskile välismaale lauareisile minna ja ei olegi vaja - meie oma Eestis on võimalik nii lumelaua kui ka mäesuusaga sõita. Mägi on muidugi nende küngaste kohta palju öeldud, aga noh näiteks kui me elaks Taanis, siis seal ei oleks sellistki võimalust. Seega on meil igati vedanud, et elame nii mitmekesise maastiku ja ilmaoludega riigis!

Tuhamägi ja hullult kaunid värvid taevas, päriselus oli neid muidugi tunduvalt rohkem ja oli veel ilusam ,kujutate te ette?

Kuutsekal on juba korduvalt käidud ja vahelduse mõttes oli tore ka teisi Eesti talispordikeskusi tsekata. Kiviõli on selline koht, kus ma ei ole tõesti kordagi 27 aasta jooksul käinud, seega olin kohe päris põnevil, et mis meid ees ootab. Seekord viis tee meid otse Tuhamäele lumelauaga sõitma. Meie seltskonnas olid ka mõned suusatajad, kuid neid oli vähemuses. Samal laupäeval kui seal olime, siis toimus ka GoPro UpHill Snow Drag mäkketõusu kiirendusvõistlus, mis tähendas siis, et rahvast oli kokku kogunenud ikka väga suur hulk. Õnneks suurem osa läks vaatama, kuidas autod ja lumesaanid kiiruse peale mäest üles kimavad. Aga alustame siiski algusest.

KIVIÕLI ELAMUSED

Võib öelda, et elamusi pakkus Kiviõli küll ja veel. Alates sellest, kui enda majutuspaika Everest hostelisse saabusime ja ukse peal hõikas üks külalistest meid nimepidi ja teatas, et lõpuks saabusite, teadsime teid oodata. Tuli välja, et seal oli tubadega olnud mingi segadus ja need läksid omavahel kõik vahetusse, nii et saime isegi suurema toa, kui esialgu pidime saama (Jess!). Mis aga ei olnud nii jess, et samal ajal toimus Kiviõlis mingisugune laste suusalaager ja kõik need lapsed (vanus 7-10 poisiklutid ma pakun) olid sattunud meie hostelisse ja mis veelgi parem - 6 pujäänist poisiklutti magasid meie kõrvaltoas. Mis siis tähendas, et õhtu otsa kuulsime justkui keegi lammutaks seina taga mööblit laiali, samal ajal täiesti kõrist röökides ja kellelegi kolki andes. Ehk siis kisa oli omajagu ja paraku hosteli seinad olid päris õhukesed. Samas hostelites tulebki alati selliste asjaoludega arvestada, seega ma ei kurda. Õnneks olid järgmisel päeval lapsed läinud ja tagasi enam ei tulnud. Ärge saage valesti aru, et mul midagi laste vastu oleks, aga need seal Everest hostelis olid täiesti magusaüledoosi all vaevlevad isendid, kes olid loomastunud ja pidid enda energia kuskil välja elama. Noh umbes nagu siis kui täiskasvanud liiga palju alkoholi manustavad.

Meeleolupildike -Kiviõlis jalutades tekkis kohati tunne nagu oleks ma sattunud Must Alpinist filmivõtetele Burjaatias - esipildil sünged majad, taustal ümbritsevad mäed

Teine ere elamus sai osaks, kui hakkasime Kiviõlist lahkuma ja nägime rongijaamas tõelist Kiviõli romantikat! Nimelt pühapäeva pärastlõunal taarus üks noor neiu rongiperroonil ringi, 2-liitrine õlleballoon käes, istus kohalikule noormehe sülle ja minut hiljem hakkas suu kaudu väljutama kõike seda, mida oli eelnevalt alla kulistanud. Tõeliselt romantilised hinged...vist. Mina seda tüüpi romantikat ei mõista, aga tundub, et Kiviõli garjotsii parenitele avaldas see muljet küll. 

EVEREST HOSTEL

Hostel ise oli mõnus ja ruumikas. Mulle väga meeldis ühisala, seal oli suur köök, kus on mõnus enda seltskonnale süüa teha, seega ideaalne koht suusapuhkuse ööbimiseks. Hommikusöögilauas arutasid veidi veel piduse olemisega talispordisõbrad, et näe Alpid paistavad (ma ju ütlesin, et Eestis on kõik erinevad võimalused olemas)! Ehk siis Tuhamägi oli kohe köögiaknast paista. Tegelikult oli meie esialgne plaan minna ööbima päris mäejalamile Tuhamäe Hostelisse, kuid sealses hostelis olid kõik kohad juba tükk aega tagasi välja müüdud. Meie hostelis oli ka päris ruumikas saun, mida siis teisel õhtul mõnuga kasutada saime. Üldiselt arvan, et enda seltskonnaga on see väga mõnus koht, kus ööbida, aga uurige igaksjuhuks enne bronni tegemist, et ega mõni lastelaager parajasti sees ei ole. Lisaks oli veel tore see, et ühisalal sai tutvuda teiste külalistega, kellest kõik olid 100% tulnud Kiviõli talispordivõimalusi nautlema. Kuna samal nädalavahetusel toimus ka treenerite koolitus, siis olid kohale tulnud päris heal tasemel lauatajad.

Ühine tsillimisala hostelis...
Mis puudutab hommikusööki, siis järgmistel kordadel planeerin seda ise teha, kui peaksin samas kohas ööbima. Minu jaoks oli hinna- ja kvaliteedisuhe täitsa paigast ära. Kuigi oli öeldud, et hommikuks on võileivad, siis tuleb nentida, et need olid siiski saiad ja noh näiteks minu jaoks on seal suur erinevus, sest sai pole juba aastaid teed minu ostukorvi leidnud. Aga võib-olla on asi minus - olen liiga valiv sööja ja eelistan tervislikumat lähenemist. Hommikusöögi hind oli küll väga soodne (5 eurot), kuid selliste võimalustega köögi olemasolul eelistan iga kell ise süüa teha. Positiivne oli jällegi see, et köögiosas oli koguaeg vabalt võtta teed ja kohvi, seega oli super mõnus pärast jahedat talvepäeva tuppa astuda ja teekann podisema panna. Everest hostel oli ka hinnaklassi poolest tibakene kallim, kui mäejalamil asuv Kiviõli hostel. Ööbimise osas oli minu jaoks hinna ja kvaliteedi suhe samuti tsutikene paigast ära, kuid  jällegi maitse asi. Ilmselt kui on rohkem inimesi toas, tuleb ka hind odavam, meie olime kahekesi.

...ja köök, kus on kõik vajalik olemas - potid, pannid, nõud, 2 ahju, külmkapid
Hosteli töötajad olid toredad ja sõbralikud - saime vajalikud puuduolevad tekid, padjad, rätikud küsimisel kohe juurde. Suure tubadevaheduse segadusega olid need osaliselt toast puudu. Töötajad selgitasid lahkesti, kus asub pood ja kus rongijaam. Admin oli majas kuni 19.00 ja ööseks pandi maja lukku, sisse-välja sai liikuda uksekoodiga.

KIVIÕLI SEIKLUSTURISMI KESKUS

Lõppeks oli käes laupäeva hommik ja aeg minna Tuhamäele. Hostelist jalutasime sinna ei rohkem ega vähem kui 10 minutit. Ja teate, ma olin kohale jõudes väga positiivselt üllatunud! Mina julgeks Tuhamäge võrrelda isegi mõne välismaise suusakuurortiga, seal on hoopis teine vibe kui Kuutsemäel. Eks sellele kõigele mängisid kindlasti kaasa kaasaegsed hooned ja igasugused üritused ja melu, mis mäel toimus. Alustades sellest, et lauarendis oli tööl korraga umbes 7-8 inimest (vs Kuutsemäe 2 meest, kes teevad kiirustades liinitööd, sest rentijaid on palju) ja varustus on tunduvalt uuem ja korralikum. Mulle väga meeldis nende personaalne ja hoolitsev lähenemine - mulle tehti selgeks, et kiivrit ikkagi peab kandma (tõsilugu!). Hiljem kui saapaid eemal jalga proovisin ja olin sügavalt mõttesse vajunud (sellistel hetkedel tekib mul iseenesest üsna murelik näoilme), siis küsis üks laenutusepoistest, kas kõik on ikka hästi. Kusjuures kiiver õigustas ennast 100% ära sel hetkel, kui peika otsustas, et on hea mõte mulle seljatagant sisse sõita.

Seda pilti poleks sündinud, kui ei oleks toimunud maaühendust, mis oli põhjustatud kokkupõrkest peikaga...
Lisaks toon posiitivsena välja, et tõstukid olid (või tundusid) palju paremad kui Kuutsekal ja loomulikult suurim pluss oli pikem laskumine (400 m). Ilmaoludega meil vedas ja ei vedanud ka. Vedas sellesmõttes, et ilm oli selge ja mäe tipust avanes 360˚ imeline vaade ümbritsevale - meri, tehased, Kiviõli linn, põllud, metsad, meie hostel jm. Ei vedanud selles mõttes, et paar päeva enne oli sula olnud ja siis külmetanud ja seega oli kogu mägi üsna jäine. Kahjuks olid ka kaks pikemat rada (600m ja 700 m) tol päeval kinni. Lisaks on olemas ka Baltikumi suurem lumelauapark kolme raskusega (Pro, Medium, Easy) - sealt käin küll veel suure kaarega mööda. Ja lastenõlv koos tõstukiga on ka täiesti olemas. Lastele on muideks olemas kohvikus ka mängutuba, kus saab turnida, möllata, telekat vaadata, samal ajal, kui suured mäel on.

Kohvik - pöörake tähelepanu akna all seisvale nagile (suuskadest tehtud) ja laelampidele (tühjad veinipudelid)
Täiesti eraldi märkimist väärib äge sisekujundus - hinnakirjad ja WC sildid on trükitud lumelaudade peale, laelampideks on üllatus-üllatus lumelauad ja tühjad veinipudelid (väga efektne näeb välja muideks). Seintele on pikitud pilte ja fakte ajaloost, et inimesi teavitada, tänu millele selline suurepärane võimalus eksisteerib. Kohviku toidud olid ka täiesti maitsvad ja taskukohased (võib võrrelda Tallinna hindadega). Tundub, et asja veavad eest tõelised fanatid ja seda on iga nurga peal märgata!

Killuke minevikust, tänu millele on meil Tuhamägi


KIVIÕLI

Natuke tatsasin ka Kiviõli linnas ringi, nägin ära kohaliku sauna ja rahvamaja - tundus tõeline nõukogude klassika ja väga põnev oleks neid kohti teinekord ka seestpoolt külastada. Miks mitte tähistada sünnipäeva nõuka-stiilis Kiviõli saunas? Tundub ju päris vahva mõte. Linnas kõndides oli koguaeg õhus selline tehaseõli hais, mis oli isegi täitsa häiriv ja ennast selles linnas elamas ette ei kujutaks. Samas oli natuke kodune tunne ka ja meenusid põhikooli aastad, kuna kunagi sai 6 aastat Paldiskis elatud ja arhitektuur oli väga sarnane.
On top of the world - taustal tehased tossamas ja veel mägesid. Teisel pool paistis meri.

Tagasi koju jõudsime rongiga, täitsa mugav variant - 1,5 h sõitu ja tagasi Tallinnas. Seega, kellel on jaksu ja tahtmist, siis saab mäe peal kenasti isegi rongiga ära käidud! Lisaks lugesin kodukalt, et käima on pandud ka reedene suusabuss liinil Tallinn-Kiviõli-Tallinn. Igatahes soovitan soojalt (või õigemini jääkülmalt) minna Tuhamäele talvevõlusid nautima, te ei kahetse! Tegemist on kiiresti areneva keskusega, kus saad maitsta tõelist seikluste maiku!


FAKTE

Asukoht: Kiviõli, Ida-Virumaa
Ööbimine: majutus 30 inimesele
Läheduses: Tuhamägi, Kiviõli Seiklusturismi Keskus, Aidu karjäär
Võimalused: ööbimine, seminar, koolitus, toitlustus, saun,  
Tegevused: ATV ja Bagi safari, metsarestoran, veematk, tõukeratta matk, räätsamatk, tõukekelgumatk,  talispordi varustuse rent- ja koolitused, murdmaasuusarada, 2017-2018 luuakse suurel hulgal suveatraktsioone, nii et hoidke silm peal (loetelu: põnevkivi kaevandus, tuletõrjeakadeemia, liikluslinnak, postidel kõrgseiklusrajad, eskalaatortõstukiga suvine lumerõngarada, discgolfirajad, rataste pumptrack ja downhill rajad, veesõidukid jpm.)

Sunday, 22 January 2017

Spapuhkus Rakveres - lugu sellest, kuidas ma peaaegu spasse ei jõudnudki + kaval nipp stressipeletamiseks

Seda postitust kirjutades istun Kiviõli Everesti hostelis, vaatan aknast laiuvat päikse käes sillerdavat Tuhamäge, mäel hullavaid talispordisõpru (kes näevad välja kui pisikesed täpid) ja valutan lihaseid eilsest lumelauasõidust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopiski eelmise nädalavahetuse linnapuhkusest Rakveres. 

Veenduge ise, kui armas Rakvere on - Väikse Ingli talviselt kaunistatud pesa


ÜLLATUS PÄKAPIKKUDELT

Teate, ma olin eelmisel aastal nii hea tüdruk, et detsembris käisid mul ülepäeviti päkapikud. Päkapikud tõid igakord magusa kommi ja vahva kaardikese koos toreda lubadusega. Kuna ma ammu enam päkse ei usu, siis pressisin enda peikalt välja, et see oli siiski tema, kes mulle spa-külastust lubas. Seega oli nüüd lõpuks kätte jõudnud aeg, see lubadus tõeks teha. Kuna me jäime otsustamisega täiesti viimasele hetkele, siis oli juba päris keeruline leida mõnda mõnusat paketti, kus oleks sees nii majutus kui lõõgastav spakogemus ja mis ei oleks ühtlasi Tallinnast liiga kaugel. Meie valik sattus Rakvere Aqva Spa kasuks. Kuna seal olid kõik toad juba ammu broneeritud (sest tegemist on väidetavalt siiski ühe parima Spaga Eestis), siis asusime kammima erinevaid hotelle, hosteleid ja Airbnb majutusi Rakveres, kus oli üllatavalt suur valik mõnusaid kortereid. Lõplik valik osutus Art Hotelli kasuks. Ja kohale jõudes selgus, et sõna otseses mõttes asus Aqva Spa täpselt maja taga. Rakvere on minu jaoks paljuski nagu välismaal käimine, kuna esimest korda elus Rakverre sattusin ma vist alles siis kui osalesin esimesel punklaulupeol ja olin siis ehk 17-18 aastane. Pärast seda ei ole ma ka just üleliia palju Rakveres käinud, seega uudistamist ja avastamist on linnas päris palju.


Hotellituba ja hilisõhtune maiustamine Art Cafe kookidega
SAABUMINE RAKVERRE

Plaan oli siis selline, et veereme reedel Rakveresse ja laupäeval veedame enda päeva spas. Teadagi, et ma armastan hommikuti tohutult kaua magada, seega väga rõõmustavaks uudiseks hotelli saabumisel oli, et hommikusööki saab kuni 11.00 (kuigi ka see kellaaeg on nädalavahetusel minu jaoks natukene vara). Kuid siiski olin ma väga õnnelik selle suurepärase infokillu üle.

Õhtusöögiks läksime loomulikult Art Cafesse, kus hotelliööbijatele pakuti 15% soodustust, pluss see asus kohe üle tee. Art Cafe toiduelamus oli täiesti imeline. Menüüs oli korralik valik ja toidud olid väga maitsvad - proovisime isetehtud kartulikrõpse, kanapastat, hamburgerit, suvikõrvitsakotlette, suupistevalikut, kooke jm. Reede õhtul oli koht puupüsti rahvast täis ja sama kordus järgmisel õhtul. Seega on näha, et inimesed armastavad seda kohta. Samuti oli näha, kuidas omanik ajab asja südamest - iga pisidetaili peale oli mõeldud ja sisustus oli tohutult hubane: seintel oli kunstinäitus musrästasest, laual põlesid südantsoojendavalt küünlad metsatemaatiliste küünlajalgade sees, diivanitel olid mõnusad ilupadjad - kogu mulje oli väga kodune ja soe. Ainsa kriitikana tooksin välja, et võiks läbi mõelda töötajate arvu sellisel tipptunnil. Teenindajad olid natukene pea laiali otsas, kuna kliente oli tõesti palju ja kõikidele pidevalt tähelepanu ei jätkunud. Sellegipoolest olid teenindajad väga sõbralikud ja vastutulelikud. Ja ühtlasi kompenseeris imeline toiduelamus igati selle puudujäägi. 

Art Cafe - no vaadake ise, milline muinasjutuline talveidüll!

Valik imemaitsvaid roogasid
 LAUPÄEVANE MITTE-SPA PÄEV

Kätte oli jõudnud kauaoodatud spa-laupäev, sõime kõhud hommikusöögil head-paremat täis ja seadsime sammud.....tagasi toa poole. Hommikusöögivalik hotellis oli muideks täitsa piisav - müsli, puuviljad, võikumaterjal (leib, juust, sink, kurk, tomat), jogurt, sinihallitusjuust, kilu, ahjuomlett, isetehtud lihapallid, viiner peekoniga, saiakesed, joogid. Lõpuks kui saime veel tunnike magada, siis  oli aeg seada sammud spa poole. Kell oli 13.30, asjad pakitud ja Aqva spasse kõndimine oleks aega võtnud täpselt paar minutit. Ometi otsustasime, et kõigepealt teeme veidi trenni ja läheme mängime tunnike tennist. Seega seadsime sammud Aqva spordikeskusesse, mis oli mõnusa 10-minutise jalutuskäigu kaugusel. Tegime tunnise tennisetrenni ja üllatus-üllatus, peika võitis kõik kolm setti. Trenn läbi ja kell oli vahepeal saanud 15.00.


Külluslik hommikusöök Art Hotellis

Edasi mõtlesime, et liigutame ennast veidi veel ja mängime veidi pinksi, kuna peika päkapikud olid talle toonud pinksimängimise kupongi. Rentisime pinksilaua ja mängisime ja mängisime ja mängisime, kuniks märkamatult oli kell saanud 18.00, spasse ei olnud me veel endiselt jõudnud. Vahemärkusena ütlen, et Rakveres on tohutult mõnusad sportimisvõimalused pea iga spordiala harrastajale! 

VÄIDETAVALT PARIM RAVIM STRESSIPELETAMISEKS

Mängu ajal põrkasime kokku ka meie ühise sõbraga, keda näeme alati kord aastas Pärnus dokumentaalfilmide festivalil. Kui ta kuulis, et oleme Rakvere Aqva spasse minemas, siis teadis ta meiega jagada kohe ühte eriti head stressileevendamise saladust.

Armsad lugejad, nüüd on käes see tähtis hetk, kui jagan seda soovitust ka teiega ja avaldan tõelise saladuse, kuidas peletada stressi. Julgemad teist saavad siis ise järele proovida. Nimelt on Aqva Spas saunamaailmas olemas külmaveetünn (4 kraadine vesi), kuhu karastuseks ennast sisse kasta.Tuleb teha nii:

Kütad ennast 100 kraadises leilisaunas kuumaks.
Lähed külmaveetünni ja oled seal 1 minuti.
Seejärel lähed Caldariumisse (mis on umbes 36 kraadi), siis uuesti kuuma leilisauna.
Lähed külmaveetünni ja oled seal 2 minutit.
Seejärel lähed jälle Caldariumisse, siis sauna, siis tünni.
Igal ringil suurendad tünnis istumise aega ühe minuti võrra, kuniks oled tünnis lõpuks 5 minutit. 

Ja selline tegevus pidi täielikult kogu stressi ära peletama. Ma ise kahtlustan, et see peletab ära ka funktsioneerivad ajurakud ja kaine mõistuse. Siinkohal pean ausalt üles tunnistama, et ma isiklikult ei armasta üldse ei ekstreemset kuumust ega ekstreemset külmust, seega selle soovituse läbiproovimiseni ma ei jõudnudki. Ei jõudnud isegi mitte nii kaugele, et oleks vabatahtlikult külmaveetünni roninud. Küll aga olen kogenud kunagi sellist külma-kuumavahetumist ühe saunateraapia käigus ja ma pean ütlema, et see oli küll megahuvitav kogemus. Seega - kõikidel julgetel soovitan proovida!

KAS JÕUAME SIISKI SPA-SSE? EI!

Nii ja kuhu me siis jäimegi? Kell oli saanud 18.00, mina olin tennises peiksilt pähe saanud ja lauatennises talle pähe teinud ja aeg oli edasi liikuda spa poole. Vahepeal olid meil aga kõhud tühjaks läinud ja liikusime hoopis taaskord enda uude lemmikkohta Art Cafesse keha kinnitama. Selleks ajaks kui olime enda ülimaitsvad road ära söönud, oli kell juba saanud 20.00 ja Aqva spa sulgemiseni oli jäänud 2 tundi. Otsustasime, et läheme hoopis tuppa lebotama ja telekat vaatama. Seega laupäeval oli meil täpselt nii tore spa-päev!

Tennisevõitlus - kokku 3 väljakut ja kõik olid meie saabudes vabad
PÜHAPÄEV - UUELE KATSELE SPA-GA

Küll aga oli plaanis pühapäeval uuele katsele minna ja siis sinna paljukiidetud spasse kohale jõuda. Ärkasime taaskord äratuskellaga hirrrrrmus vara (10.30), et jõuaks hommikusöögilt läbi hüpata, siis taaskord tuppa lebosse (jess, saime hilise checkouti kell 13.00 - ma tõesti armastan juba seda hotelli!) ja siis ei olnud enam pääsu ja seadsime sammud otse spa poole. Täna olime targemad ja ei hakanud endale lisaplaane tegema. Olin spa ja saunamaailmaga täitsa rahul, tegevusi jätkus ja 2,5 tundi jäi külastamiseks kindlasti liiga lühikeseks. Saunamaailmas oli 7 erinevat sauna, minu vaieldamatu lemmik oli kindlasti sanaarium (~60-70 kraadi), just sel põhjusel, et ma tohutut kuuma ei armasta. 

Nii stiilseid ja mugavaid kapivõtmeid ei ole ma veel üheski spas kohanud - plusspunktid!

Inimesi oli nagu ikka puhkepäevale kohaselt üsna palju, kuid kõik hajusid kogu suure keskuse peale ära, seega ei olnud see iseenesest eriti häiriv. Saunamaailmas oli kirjas, et ei soovitata alla 5-aastaste lastega tulla, seega valitses seal rahu ja vaikus. Pikemalt ma spa-osal ei peatukski, kui kellelgi on küsimusi, siis kirjutage julgelt! Pärast spa külastust oli vaja kõik kulutatud kalorid kuidagi tagasi süüa ja tegime kohustusliku külatuse Pihlaka kondiitrisse, kus on tohutu valik igasugu maiuseid!

Iga Rakveres käigu kohustuslik osa - Pihlaka kondiiter!
Nii palju siis linnapuhkusest Rakveres, loodan, et kogusite siit ideid, mida teinekord enda nädalavahetusega ette võtta. 

Järgmiste postitusteni!

FAKTE
Koduleht: Art Cafe & Hotell, Aqva Spa & Hotell
Asukoht: Rakvere
Kohtade arv: Kohvikus ~ 35 inimest, hotellis 22 inimest (+lisavoodite kasutamise võimalus), seminariruum 40 inimest
Võimalused: ööbimine, maitseelamus, seminar

Friday, 20 January 2017

Kaldavere turismitalu - aktiivne ja meeleolukas puhkus Korkuna külas

KUIDAS SEE KÕIK ALGAS..

Täna ma räägin ühest oma lemmikkohast üldse! Hoiatan kohe ette ära, et tegemist on üsna pika lugemisega, sest Kaldaveres on nii palju mõnusaid detaile ja tegevusi, millest lihtsalt peab rääkima. Kaldavere külalislahkust olen ise nautinud paaril korral. Esimest korda sattusin sinna möödunud kevadel Koiva jõel toimunud kanuumatka käigus, mil võtsime seal endale ööbimiseks toad. Tol korral meil väga mahti ei olnud, et kõiki pakutavaid tegevusi proovida või isegi neist teadlikuks saada, kuid suveks olime juba targemad ning kutsusime oma sõbrad sinna jaanipäeva tähistama. Mõlemal korral oli mul oma tollal kuueaastane piiga kaasas ja minu meelest on see perepuhkuseks täiesti ideaalne koht.

Üks väikestest seltsimeestest.

Talu peab peremees Andres, kes tõenäoliselt pannud kogu oma hinge, südame ja aja selle kompleksi väljaehitamisse. Seda pühendumist märkate te põhimõtteliselt igas ukselingis, õuepingis või köögikapis ning ka tema vastutulelikkuses ja huvis oma külastajate vastu - meil tuli näiteks viimasel korral keset päeva jäätiseisu peale, keegi kohalikku külapoodi sõita väga ei viitsinud, ja selle peale avas Andres oma väikese poe ja voilaa, jäätist oli mitmes sortimendis. Lisaks oli võimalik tellida burgerit või suppi, osta esmatarbekaupu vms. Kui ma sinna minu jaoks Kunksmoori majakese moodi poodi sisse astusin, mõtlesin endamisi "ei oleeeee?", sest tol hetkel tundus täiesti ulmeline, et kogu selle mugavuse ja teenuste mitmekesisuse juurest saavad isegi sellised täiesti huupi pillutud mõtted nagu "tahan jäätist!" nii kiire lahenduse.

Mis minule selle kompleksi juures esmalt silma jäi, oligi tohutu detailsus, terviklikkus ja oma keskkonnaga ühte sulandumine. Kuigi seal ei leia Hiltoni hotelli luksulikku stiili, sobib see talu oma ilus igati voorte ja metsade vahele, kus ta asub. Kas või lihtsalt ühest majast teise liikumine pakub nii palju silmailu ja naudingut. Minge proovige! (Aga mitte jaanipäeval, mul on bronn veel tegemata. Või kui broneerite, siis kutsuge mind ka.)

Pilt kõrvalmajast, kus ööbisid lapsed, koerapätid ja nende omanikud

ME TULEME TARTUST. JA ÜTLEME ISE HINNA.  

Esimest korda seal viibides lubasime Andresele, et oleme varsti tagasi ja kui talle jaanipäeva asjus helistasin, tundis ta meid Koiva-jõelisi kohe ära. Kõnes Andresega tahtsimegi selgeks teha, millistes majades on võimalik ööbida, kas disc-golfi rada on vahepeal valmis saanud ja tegelikult küsisime suurest tellimusest natuke alla ka, Küsija suu pihta ei lööda ja nii saimegi täiesti terveks jäädes väikese soodustuse kaubeldud. Kõne Andresega pakkus mulle igati nalja (heas mõttes) - esiteks suutsin ma oma elava loomuga küsida nii palju küsimusi ja samas andsin talle väga vähe aega vastamiseks, et ma olen täitsa kindel, et tal oli tunne, et jäi just tanki alla. Lisaks oli mul teenuste hindade osas igast otsast ärakalkuleeritud excel, nii küsis ta nii mitmegi järgneva kõne korral ise mu käest, et mis see hind mul tuli. Mina siis selgitasin palju ta kasumit saab stenaariumi A või stsenaariumi B korral ja edaspidi oligi nii, et selle asemel, et tema ütleks mulle palju meil see kompott maksma läheb, ütlesin ma talle seda ise. Mu kalkulatsiooni ta kordagi näha ei soovinud ja nii ma seda ka ei näidanud. Täpsemat hinnainfot saate ise lugeda siit. Ütlen vaid seda, et peamaja rent ja ööbimine on minu hinnangul väga soodne.

Kaldavere peamaja suure peosaali, köögi ja kümne voodikohaga.

AEG MAHA

Minek oli meil kohe kaheks ja pooleks päevaks. Üldse mulle tundub, et kui tegelikult ka tahta end argipäevast välja lülitada, siis on kaks ööd a must! Ma ei tea, kuidas on teie puhkusesoovidega, aga kui mina kuhugi juba lähen, siis ma tahan, et mul oleks seal aega. Aega teha mitte midagi. Aega lamada käed kukal, varbad murus ja paksudest valgetest pilvedest oma kujutelmas loomi ja tegevusi vorpida. Aega tunda lõhnu ja maitseid. Aega märgata, mis tunde tekitavad teravad kivid talla all või põlvi paitavad heinakõrred. Aega pikkadeks mõtestatud vestlusteks sõbra või elukaaslasega. Aega naerda ja teha ise nalja. Aega vaadata enda sisse. Kui te Kaldaverre lähete, minge üle silla tiigi keskele, istuge selle saarekese veerele nii et varbad ulatuvad vette, nautige massaaži, mida teevad teile sajad pisikesed kalakesed, vaadake, kuulake ja tundke, mis on teie ümber. Uskuge mind, te saate seal oma hingele pikaks ajaks kosutust.

Pildil pole mingit seost eelneva jutuga, aga see on lihtsalt naljakas.

SEIKLUSED LASTEGA... JA KOERTEGA

Kõnest selgus, et peamaja oli 23. juuni õhtuks juba ära lubatud. Meil oli siiski võimalik oma sõpruskond jagada ära kahte kõrvalmajja. Alguses pani see meid isegi natuke muretsema, sest oma eelneval korral olime saanud kasutada peamaja ning natuke kartsime, kas suudame oma jaanipäevalised peredena nii ära mahutada, et väiksemate lastega pered ei segaks suuri ja suured ei segaks väikeseid. Lisaks inimlastele, oli meil ka kaks koerlast, kelle pärast muretsesid jälle nende omanikud, et marakratid võivad öösiti täiskasvanuid üleval hoida. Muidugi, mina siin väga probleemi ei näinud, sest jaanipäevaks kodust välja saanud täiskasvanud, kes on tulnud teise eesti otsa koos oma heade sõpradega ja on tuleviku suhtes ootust ja õhinat täis.. Te vist saate ise ka aru, kuhu ma selle jutuga tüürin? Sai üleval oldud koerte abitagi. Ühel kõrvalmajadest on aga olemas kaks privaatset tuba, kuhu me kõikide huvides pisemad tegelased ja koerad tudule paigutasime. Ma ise ööbisin alumisel pidil olevas majas kus oli üks suur ühine magala (vooditega), köök ja pisike vannituba. Igati vinks-vonks!

Loomade kaasa võtmise temaatikast veel nii palju, et kohapeal on üks vahva, aga väga vihane ketikoer, nii et kui oma pisikese sõbra kaasa võtate, siis tuleb arvestada, et päris nii vabalt nagu Džungli-George ta ringi hullata ei saa. See koer tundub ise muidu ülivahva ja kui sa näed teda seal ketiga kinni, aheldatud ja õnnetu, kaastunne muudkui kasvab. Siiski-siiski, ärge laske end petta, sest paari sõbralikku pai järel hammustas ta ühe meie sõbra Valgamaa EMO-sse. Jaanipäeval.

Teine kõrvalmaja (8 magamiskohta). Maja taga paistab katusealune, selle ülemisel korrusel asub pinksisaal.

Kohe peamaja taga asub väliköök grilliga, kus on suvel eriti mõnus chillida. Mööda tillukest küngast, trepist üles minnes leiate eest saunamaja, mis võtab korraliku kraadi sisse. Sauna kõrval istub nagu kuningas kunagi kõikide suvede lemmik - tünnisaun! Seal oleme nüüdseks nii mõnegi õhtu suvesoojas vedelenud ja imetlenud ümberkaudset loodust.

Ojar ja Mann tünnisaunas mõnulemas

ÕHUS, MAAS JA VEES

Mis minu südame aga Kaldaveres täielikult võitis on lõputud aktiivsed ja lõbusad tegevused, mida seal kohapeal oma sõpradega võimalik teha on. Kui ma parasjagu varbad murus pilvedest kujutisi ei vorbi, siis meeldib mulle ülekõige olla mingisuguses liikumises. Olgu see hingeline või füüsiline, nii kaua kuni on progress, olen mina paadis. Kui me hakkasime Manniga jaanipäevaks plaane tegema, siis oli meil tõsiseid raskusi otsustada, kas me läheme paintballi mängima või hoopis maastikumängule, kas me sõidame trossiga või broneeriks hoopis jetisõidu. Me kindlasti ei soovinud jaanipäeva, kus inimestel pole aega rahulikult võtta, ilma ja inimesi nautida, seega teadsime, et mingi valik tuleb langetada.

Mida me igal juhul tahtsime teha, oli sumoturniir! Teate küll, selline kus ajad endale viis numbrit suurema kohvipoti selga ja siis pead oma vastast massi ja nutikusega kahtlase väärtusega joonest välja lükkama. Naljakas küll, kuid sumoturniir oli lõpuks just üks neist asjadest, mida me ei teinud. Ja seda eelkõige seepärast, et kõigil oli niisama ka nii mõnus olla ja mõte võistlusest ei tundunudki nii sümpaatne. Mulle tundub, et enesega kooskõlas ja rahuolekus viibival inimesel sageli kaobki see teistega võistlemise soov või soon. Selga said need kostüümid muidugi aetud ja natuke mööda maad veeretud, sest see oli lihtsalt fun.

Trossisõidu viimane etapp. Hetkel võtsin veidi hoogu maha, sest eespool kõlkus rihmade otsas toppama jäänud sõber, kellele hooga selga sõita ei soovinud. 

Minu suurimaks emotsiooniks sai aga trossisõit, mis ei ole küll Kaldaveres kindlasti eesti pikim rada, kuid täiesti arvestatav siiski. Trossisõiduks ronisime üles torni, esimese satsiga tiigi kaldani, siis tuli kinnitused ümber tõsta ning lasta edasi veel väikese otsa vee kohal. Minu meelest on õhus viibimisel, jalad maast lahti, ka selline täiesti vabastav toime ja kuidagi kahju oli kohale jõuda. Lisaks, ma olen üsna kindel, et paistsin sealt üleval välja jõuline ja kuninglik nagu kaljukotkas. Ja kui mitte päris, siis hariliku tihase moodi ikka. Kes on ka tore lind.

Kuigi ma tean, et te vaikselt juba ootate, millal ma ükskord lõpuni jõuan, on mul siiski veel üks äss varrukast võtta. Kaldavere on esimene koht, mida mina olen näinud, kus on võimalik mängida inimlauajalkat. Nimi ise kõlab juba täiesti ebaloogiliselt, kuid põnevust ja emotsiooni selles mängus jagub! Mina ise olin selleks ajaks mänginud umbes 4 tundi järjest võrkpalli, seega ei suutnud ükski vägi mind enam sundida füüsiliselt aktiivne olema, kuid järgmisel korral proovin kindlasti ka ise.



Inim(laua)jalgpall.


Tegelikult jõudsime me jaanipäeval teha veel nii palju muudki - käia ujumas, sõita vesirattaga, mängida seltskonnamänge, teha sõpradega õhtusöök ja kõik koos seda laua taga nautida, vaadata jaanituld, mille peremees oli süüdanud, viia end jälle paremini kurssi, millega keegi parasjagu tegeleb või mida oluliseks peab ning lõputult naerda ja naerda.


JAH, SEE LÕPPEB.

Kaldavere on oma võimaluste osas äärmiselt suur kompleks, täielik full package.  Lisaks aktiivsetele tegevustele talus kohapeal, on seal ilus vooreline maastik, tihedad metsad ümberiringi, natuke alla 7 km asub Tellingumäe vaatetorn, mida soovitan igal juhul külastada. Tellingumäe vahetust lähedusest pääsete näiteks Taheva, Mõniste, Hargla ja Koiva jalgrattarajale. Lisaks on jalgsi võimalik teha selline väike 2 km pikkune matkasutsakas. Meie jaanipäeval aga siiski matkale ei läinud, sest niiii palju oli teha kompleksis kohapeal.

Need ägedad looduskaunid kohad kisuvad ikka kõik Lõuna-Eesti poole ära, aga varsti kirjutame midagi põnevat Põhjast ka (high-five kõigile Jon Snow fännidele),

FAKTE KA

Kaldavere koduleht: http://www.kaldaverehostel.ee/
Asukoht: Korkuna küla, Valgamaa; 1 km Tahevast ja 25 km Valgast
Ruumi: õues lõputult, peosaalis kohti 30-le
Ööbimine: optimaatselt kolme maja peale 25 inimest, kuid tegelikult on lisakohtade võimalus, suvel võimalik ka telkida.
Läheduses: Tellingumäe vaatetorn, ratta- ja matkarajad, Karula rahvuspargi territoorium
Võimalused: peomaja, ööbimine, saun, aktiivne puhkus
Tegevused: Paintball, disc-golf (tuleb küsida, kas rada on valmis), trossisõit, skyrunnerid, inimjalgpall, sumomaadlus, võrkpall, korvpall, ujumine, vesirattaga sõitmine, grillimine, tünnisaun jm.

Friday, 13 January 2017

Meegaste talu - Suusabaasis on tantsupidu

Tänases kirjutises räägin jälle ühest mõnusast paigast Lõuna-Eesti küngaste vahel, kuhu satun juba mitmendat korda. Et luua õige meeleolu, siis postituse taustaks on kohustuslik mängima panna vana hea suusabaasi lugu:


Niisiis igal aastal toimub meil sõprade-tuttavatega talvine suusabaasi üritus ja pärast ürituse toimumist möödunud nädalavahetusel olen nüüd taaskord ekstaasis ja tahan teiega seda kõike jagada. Vanad-noored, mehed-naised, lapsed-raugad panevad alla lumelauad ja mäesuusad ja seavad sammud Kuutsemäe poole. Selleks, et mäemõnusid saaks aga maksimaalselt nautida on mõistlik kohale minna juba reedel ja lahkuda pühapäeval. Selle kõige organiseerimine ei ole midagi üleliia keerulist. Vaja on organiseerida majutus, vajadusel varustuse rent, jagada inimesed autodesse ja sõit Kuutsemäe poole võibki alata. Selles postituses panengi kirja, et kuhu minna, mida teha ja kust mida rentida:) Majutuse osas on kindlasti üks parimaid valikuid, millelele oleme juba aastaid truud olnud Meegaste talu. Talu asub 5 km kaugusel Kuutsemäest. Kui tuled Otepää poolt, siis selles kohas, kus näitab sildike, et pööra vasakule ja Kuutsemäe 3km, tuleb tegelikult edasi sõita paar käänulist kilomeetrit ja jõuadki kohale. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et Otepää on ka ühe autosõidu kaugusel - möödunud aastal käisime näiteks taksoga Meegastelt Otepääl Comebacki klubis ja taksosõit oli vaat et soodsam, kui nädalavahetuseti Tallinna kesklinna klubisse sõita (mitte, et ma ühegi nädalavahetuse oleks Tallinna klubides veetnud).

Kohale jõudes avaneb vaade ümbritsevale kuppelmaastikule.
Selle paiga teeb väga eriliseks kindlasti supersoe pererahvas. Perenaine Galina tuli meile tervitades vastu, soovis head uut aastat (ja kartis, et äkki peab juba pudeliga soovima). Juhatas igaühele kätte tema toakese, uuris mis kell me kullakesed hommikust soovime ja mida ta meile ikka teeb - võileibu teeb nagunii ja putru ka, aga kas tahame omletti või pannkooke. Tundis muret, et kas lastega peredel on toas ikka piisavalt soe ja kas kõikidel on ikka hea olla. Teate, täpselt selline hea ja soe tunne on nagu oleks maale vanaema juurde jõudnud. 


Saunaga majakene tiigikaldal. Õuest paistab pisike, aga sees on ruumi oi kui palju!


Aga nüüd veidi täpsemalt majutusest. Kohapeal on kaks maja - üks eraldi majakene tiigikaldal koos saunaga - sinna mahub maksimaalselt 12 inimest, kodukal on kirjas, et ööbimine 8le + lisavoodid. Ma arvan, et kaheksane seltskond on sellise maja jaoks täitsa paras. Lisaks on selles majas hästi mõnus ja kuum saun ja mahukas ühisruum kamina, teleka ja suure lauaga. Külmkapp ja mikrolaineahi on ka olemas. Ainus (väikene) miinus on kuivkäimla, kuid see asub ikka maja siseruumides ja ei ole sellesmõttes klassikaline kuivkäimla, et sellega ei kaasne mingit ebameeldivat odööri. Ja ausõna, see ei ole tegelikult mingi miinus, kuid igaksjuhuks tõin selle siin välja, kuna inimesi on igasuguseid ja äkki kellegi jaoks on oluline teadmine:) Maja on ideaalne suusabaasiks - piisavalt mahukas, et inimeste lauad- suusad ära mahuks ja olemas on kuum saun, et enda külmunud konte pärats soojendada. Eriti äge, et maja kõrval asub tiik - kui jää on piisavalt paks saab seal peal ka uisutada. Lisaks on ekstreemsete olude armastajatel võimalik paluda jäässe auk raiuda, et saaks saunast jääauku hüpata. Jää puudumisel saab lihtsalt otse karatsavasse vette karata, Ja saunast otse lumme püherdama minna saab nagunii. Peremees Tõnu soovitas meil hommikul minna ka 1 km eemal asuvale järvele, kus saab mõnuga uisutada. Ühtlasi pidi järve ääres olema soo, kus saab lume alt külmunud jõhvikaid otsida. Teate tõesti oli tunne justkui oleks maal vanaema-vanaisa juures.


Kõrvalmaja, kuhu mahub veel ööbijaid ja mis on veidi kaasaegsem, on pererahva majaga ühendatud (keskel on üks uks, mis on tavapäraselt suletud). Seal oli teisel korrusel 3 ruumika tuba, kuhu meie seltskonnast paigutus 6 inimest ööbima, tegelikkuses mahuks sinna rohkem. Kõrvalmajas oli ka täitsa oma saun olemas. Lisaks on siin igatpidi kaasaegne WC - kes hindab mugavusi, siis nende jaoks kindlasti oluline teadmine. Ühtlasi on allkorrusel suuuuuuur ühisruum teleka, diivani ja lauaga. Mina ise ööbisin saunamajakeses, seega selle kõrvalmaja kohta väga palju rohkem ei oskagi kirjutada, kuid kõik ööbijad olid väga rahul.

Superhea idee puuriida ladumiseks.

Meegastelt saad rentida endale lumelaua või mägisuusad - täitsa korraliku kvaliteediga ja lisaboonuseks on eriti soodne hind. Kui Kuutsemäel maksab varustuse rent 19 eurot terve päev, siis Meegastelt saad selle sama lõbu vaid 10 euro eest. Lisaks veel üks eriti äge asi - Meegastel on päris oma suusa- ja lauamägi! Selleks, et seal saaks sõita, peab küll lumikate piisavalt paks olema. Kahjuks sel korral ei olnud lund piisavalt - ma olin üsna hämmeldunud, et Põhja-Eestis oli rohkem lund kui Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahel, tavaliselt on ikka vastupidi. Teate, mul on selline tunne, et tahaks lihtsalt lõputult kirjutada, ma loodan, et jaksate veel lugeda. Majast 100 m kaugusel asub ka Tartu maratoni rada, seega murdmaa armastajad saavad hoopiski enda klassikasammu lihvima minna. 

Kohaliku tõstuk - ma ei jõudnud uurida, kas see on veel töökorras, kuid mõned aastad tagasi täiesti töötas.

Suvel saab näiteks rattatrenni tegemas käia ja olemas on ka 18 korviga disc-golfi rada. Aa, kas ma juba ütlesin, et kogu majutus + hommikusöök + saun on ühe inimese kohta 20 eurot. Teate, see on sellise südamliku elamuse eest iga väga soodne hind, nii et mina soovitan kohe väga väga. Meegaste on ka selline talu, mida ei ole minu teada ei Bookingus ega Airbnbns ehk siis võib öelda, et seda paika sa kaartilt ei leia. Küll aga on neil olemas enda koduleht ja samuti on nende kohta kirjutatud siin. Ma südamest loodan, et see postitus pani kellegi ajurakukesed selles suunas liikuma, et juba käesoleval nädalavahetustel võtate sõidu ette! Seniks kuni lund ja külmakraade veel on (Kuutsekal tehakse nagunii juurde kunstlund), tuleb nautida ja viimast võtta.

Ja lõpetuseks tahtsin kiita ühte Kuutsemäe eriti asjalikku töötajat Üllet. Kuna esimesel päeval oli väljas -17 kraadi  ja jäine tuul, siis veetsin enamuse ajast Ski Baris ja oli aega jälgida, kui suurepäraselt klienditeenindus toimis. Inimesed tahtsid osta tõstuki päevapiletit ja Ülle teatas, et kuule sul ei ole päevapiletit vaja, mägi on ainult veel 5 tundi avatud, osta odavam pilet. Ja üldse leidis Ülle igale probleemile täiesti asjaliku ja mõistliku lahenduse. Vahva! Lõpetuseks veendusin ma taaskord, kuidas ma arrrrmastan Lõuna-Eestit - inimesed on nii vahetud, soojad, sõbralikud ja siirad. Minu inimesed.

Kuutsemäe melu.


Rääkige, kas teie olete lumelaua või mägisuuskadega sõitnud? Kumba eelistate ja miks? Kui ei ole sõitnud, siis mis põhjusel? Millised on teie kõige vahvamad mälestused seoses mäel käimisega?

Järgmiste postitusteni, kullapaid lugejad!

Wednesday, 11 January 2017

Kimalase Metsamaja - maagiline aastavahetus Missomaa metsade vahel

Võib öelda, et meie aastavahetuse traditsioon sai alguse 2015.aasta lõpus, kui saatsime erinevalt varasematest vana aasta ära rabas, eemal linnakärast. Plaan oli ka sel aastal uue traditsiooniga jätkata. Meie õnneks sattusime jaanuaris 2016 sellisesse imelisse paika nagu Kimalase Metsamaja Missomaal. See oli justkui eksootiline muinasjutumajake Hino järve ääres ja möödunud külastusest jäi kustumatu mälestus. Seega langes sel aastal valik just maalilise Missomaa kasuks. Broneeringu tegime juba augusti lõpus, kuna see on teada ja tuntud tõde, et aastavahetuseks broneeritakse kõik majutusasutused aegsasti ära.

Aga kirjutan siinkohal veidi lähemalt meie kogemusest. Sel aastal veetsime aastavahetuse koos Gerta ja tema perega, kellega koos on nalja alati nabani ja mul oli üüratult hea meel, et nad meie hullu plaaniga kaasa tulid. Nimelt on Kimalase Metsamaja ilma elektrita ja asub Eesti ühes kaugeimas nurgas, Läti piiri ääres - 297 km Tallinnast ja 112 km Tartust. Muidugi Gertale kutset saates jätsin ma mainimata, et elektrit seal ei ole, kes teab, muidu oleks ehk väärt seltsilised keeldunud. Etteruttavalt öeldud, siis peamajas ja saunas oli siiski lambivalgus olemas, mis tugines akutoitel.

Kohale jõudes astusime autost välja ja vastu võttis mõnus värske metsaõhupahvakas ja uksel ootas meid sõbralik ja muhe peremees Aigar. Aigar näitas ette, kus miski asub; tegi selgeks sauna ja tünnisauna kütmise põhimõtted; hoolitses meile juurde küttepuid ja joogivett. Seejärel oli meil veel parajasti tund aega, et saaksime valgel ajal kõik vajalikud ettevalmistused tehtud - küünlad laternates põlema, toidukraami sorteeritud, asjad autost majasse toodud. Ettevalmistuse koha pealt oleks meil võinud kaasas olla õueküünlaid - väljas läks täiesti kottpimedaks ja metsa vahel orienteerumine oli elamus omaette. Näiteks oli päris huvitav ettevõtmine, kui pidin orienteeruma peamajast sinna, kuhu kuningas ka jala käib. Valgust näitas mulle pisike latern, kus väreles küünlaleek. Iga kolme sammu järel avastasin, et mu teele on imekombel ja hästi tasakesi kasvanud hiiglaslik meetritekõrgune mänd või mõni põõsas. Õues oli tõesti nii pime, et ei näinud sõrme ka suhu pista. Ime pole, et vanal ajal eestlased talvel siis muudkui toas istusid ja käsitööd tegid- väljas oli lihtsalt koguaeg nii pime, et ka parima tahtmise juures ei oleks midagi tehtud saanud.

Imearmas peamajake (pilt on küll tehtud suvisel ajal)

Ruttasin eelnevas lõigus natukene asjadest ette - mis siis kompleksis olemas on? Imearmas Rootsi stiilis peamaja, köögimaja koos terrassiga, tünnisaun ja saunamaja. Peamaja oli meie saabudes mõnusasti ahjuga soojaks köetud - ahjus praksus elav tuli, ümberringi mühises mets ja hinge täitis mõnus sisemine rahu. Väga maagiline vaatepilt avanes, kui aknast välja vaatasime - Haanja suurim ja saarterikkaim Hino järv ja taevas kumasid täiesti roosades toonides. Proovisin seda kõike ka pildile püüda, kuid nagu vast isegi teate - siis oma silm on kuningas!

Minu tõlgendus roosast järvest ja roosast taevast, see oli kõik tõesti üleni kahvaturoosa. Ma luban, et ma õpin lähiajal pildistama:)

Pimeduse saabudes tegime Gertaga väikese beauty sleepi - et uus aasta ikka ilusana vastu võtta. Kui ärkasime, siis asusime toite ette valmistama - küünlavalgel toiduvalmistamine oli jälle uus ja huvitav kogemus. Õnneks oli köögimajas olemas gaasipliit, seega ei pidanud me päris esivanemate kombel lõkkel praadi valmistama. Lõpuks oli aeg kõik koos laua taha istuda ja pidustused võisid alata. Verivorst, hapukapsas, kanapraad, paradiisiõunad jm söödud ronisime kiiresti tünnisauna. Väljas oli samal ajal korralik purgaa - sadas vihma ja puhus ääretult tugev tuul, kuid meid see ei morjendanud. Kõige keerulisem osa oli tünnisaunast väljaronimine - kui mõnuled just soojas vees ja pead korraga tormi kätte astuma, siis on see justkui kallaks keegi pangetäie külma vett pähe. Õnneks sai kiiruga sauna sooja joosta. Suurem osa õhtust mööduski tünnisaunas, kus mängisime Gerta vahva tütre algatusel mängu nimega "Ringi, ringi, ringi käib. Kuhu jääb, seda ei tea". Ja kelle kätte siis ringikäiv ese (milleks oli mingil huvitaval põhjusel sõel) jäi, pidi ütlema, millised on tema soovid aastaks 2017. Pärast tünnisauna ja enne seda kui oli aeg rakette taevasse lasta, kirjutasime paberile üles ka asjad, mida tahtsime jätta möödunud aastasse ja pistsime selle paberi ahju põlema.
Tünn ja saun. Gerta, kas sa annad sama lubaduse, et õpid lähiajal pildistama (pilt by Gerta)?
Lõpuks hakkaski lähenema kauaoodatud kesköö. Läksime järve äärde, kus olime varasemalt katsetanud ja ka peremees kinnitanud, et järvejää on piisavalt tugev käimiseks. Muideks, Misso kandis oli veel paiguti lumi maas, nii et see oli tõeline aastavahetuseime. Panime üsna kalda lähedale raketid ja kell 00.00 saime saluudi avada. Taustaks kõlamas klassikaline Marju Läniku "Head uut aastat!". Kõigi käes särisesid säraküünlad, millega kirjutasime õhku soove uueks aastaks. Sellele järgnes muidugi traditsiooniline tinavalamine - mina sain mingi arusaamatu plönni. Hiljem kodus emale näidates, arvas ta, et tegemist on saapaga ja vaatasin kohe targast internetist järgi, et see peaks tähendama reisimist ja kolimist - see on ju küll täitsa vahva tõlgendus ja mulle sobib. Pärast tinavalamist ronisime tuppa, et mängida lauamänge - Aliasest sel korral kaugemale ei jõudnudki. Meie uus aasta algas täiesti maagiliselt, keset Eestimaa metsasid vaikuses ja rahus. Loodan, et kogu aasta tuleb maagiat täis. Järgmisel päeval kui olime tohutult kaua maganud, viis tee meid Kubija Loodusspasse, kuid sellest kõigest juba mõni teine kord.

Kindlasti kibeleb hing tagasi Kimalase Metsamajja ja sel korral juba suvel - Hino järv on tuntud suurepärase kalajärvena, ühtlasi on ümbruskonnas matkaradasid, mida avastada, ümberkaudses metsas kasvab mustikaid ja seeni. Ööbima mahub metsamajja kuni 6 inimest ja suvel on võimalik ka telkida. Ma juba kujutan ette, kui mõnus on õhtuti saunast otse järve joosta, sõpradega grillida, tünnisaunas tähistaevast vaadata, järve ääres lõket teha, hommikul vara kalale minna...Okei, selle hommikul vara osas ma ei ole muidugi üldse kindel, sest ma tegelikult tohutult armastan kaua magada.

Ühtlasi veel üks soovitus, kui plaanite Kimalase Metsamaja külastada, siis võtke ühendust peremehega otse - bookingus on hinnad 25% kallimad, kui kodulehel. Seda olen täheldanud ka teiste majutusasutuste puhul. Nii et kui vähegi võimalik, siis tasub alati omanikuga otse kontakti võtta ja hoiab natukene eelarvet kokku. Kellel napib ideid aastavahetuse või miks mitte sünnipäeva pidamiseks, siis Kimalase Metsamaja on kindlasti täiesti taskukohase hinnaga paik, kus mõnusa väikse seltskonnaga aega veeta igal aastaajal.

Millal Sina viimati aega veetsid kohas, kus elektrit ei olnud? Kuidas tavaliselt enda aastavahetusi veetnud oled ja milline neist on kõige meeldejäävam olnud?

Ja lõpetuseks - täiesti imeline oli üle pika aja midagi kirja panna, olen sellest väga puudust tundnud. Seega järgmiste postitusteni!

Dinner in the Sky - õhtusöök, mis ei unune


Tervitused, armsad sõbrad!


Tahaksin teile tutvustada üht tõsiselt emotsiooniderohket ja eksklusiivset kogemust, millest mul juba tegelikult eelmisel suvel õnnestus osa võtta ja mis siiani on väga värskelt meeles. Kui mulle miski niimoodi meelde jääb, siis peab siin taga olema mingi eriline tunne, sest muudes asjades olen ma suht Õnneseene tüüpi - rõõmus ja õnnelik, aga muhvigi tähele ei pane, mis ümberringi toimub. Tegelikult oskus olla rohkem hetkes ja märgata enda ümber toimuvat on minu jaoks väljakutse ja eesmärk olnud juba pikemat aega ning seetõttu olengi ma eriti põnevil Estonishingi blogisse sissekannete tegemisest. Sunnib see ju mindki lugeja huvides rohkem märkama, kogema ja kaasa mõtlema.

Nonii. Läheme siis tagasi selleni, millest see jutt tegelikult algas. Dinner in the Sky´l ehk taevakohvikus käisin suvel 2015, kui mu armsad töökaaslased mulle selle "pileti" sünnipäevakingituseks tegid. Õigemini ei olnudki tegu päris Dinner in the Sky´ga, vaid Champaigne´i in the Sky paketiga, mis koosnes siis taevasse tõusmisest, 20 minutit maa ja taeva vahel kõlkumisest (mis võib olla uskumatult lahe), vahuveinist ja isuäratavatest suupistetest. Muideks, ma mäletan siiani, kuidas pakutud magustoit välja nägi, kuigi koostisosade osas pead enam ei annaks. Korraldajad muuseas pakuvadki erineva kestvuse ja hinnaklassiga pakette, nii leiab lisaks eelpool mainitutele nimekirjast ka Cockteil in the Sky ja Lunch in the Sky. Hea oleks, kui oled 18. aastat täis, sest ühtegi alkoholivaba menüüd valikust ei leia, eestlaste värk. Õhtusöökidel on kohal mõni tuntud eesti laulja, kes kindlasti kogemuse veelgi unustamatuks muudab. Ilmselt saab mõne selfi ka teha, kui seal üleval niheleda julged. Täpset kõrgust ma enam ei mäletagi, kuid see on piisav, et avaneks imeline vaade õhtustele linnatuledele.

Head lauakaaslased tegid meie erilisest kogemusest ka väikese fotojäädvustuse, juuli 2015.


Natuke ka sellest, kuidas asi korraldatud on, kuigi natuke kahju on teile meeldivad pisiasju reeta. Kõik paketid on mõeldud kahele inimesele ja minu meelest väga õigesti tehtud, sest tihti on jagatud kogemus veel palju võimsam. Üksi oleks seal paarikeste vahel natuke nukker konutada ka, kuigi hea sõbraga tasub igal juhul minna. Kindlasti on see üliromantiline ja unustamatu kingitus oma kaaslasele. Eriti hästi sobib see neile, kes on hiljaaegu oma partnerit pahandanud ja soovivad võimalikult efektiivselt leppimisprotsessi läbida. Julgen soovitada, kuigi siinkohal räägib puhas loogika, mitte niivõrd isiklik kogemus. Kokku on üleval minu mäletamist mööda kuskil 16 inimese ringis, seega päris privaatne kogemus kahele see ei ole.

Taevasse tõstmine käib Vanasadamas Tallinnas Admiraliteedi basseini ääres ning koha tunneb ära esiteks, vastava reklaami, ja teiseks, suure valge telgi järgi, mis silmale märkamatuks ei saa kuidagi jääda.

Kohe alguses võtab teid vastu meeskonna liige, kes esmalt kontrollib üle teie broneeringu ja nimed ning on muidu ka ülimalt meeldiv ja viisakas. Edasi tuleb aega veeta piisavate istmete ja soojakuga ooteruumis (noh, tegelikult siiski vaibaga telgis), kus on võimalik jälgida varasema paketiga tulnud osalejate taevast alla rippuvaid jalgu ning põdeda, kas ma kardan ikka piisavalt vähe kõrgust, et lasta end üles tõmmata. Muide, mina tunnen end ka kõrguste suhtes ebakindlalt, kuid mu elamusjanu ja üleüldine adrenaliinisõltuvus süstib julgust. Kui oled ikka tõsine kõrgusekartja elades reaalselt läbi paanikahoogu vm, siis selle kingituse jätaks vahele. Isegi, kui see on leppimiskingitus. Sellisel juhul ei too see leppimist, usu mind.

Kuna tihti on tõstete ajad õhtul ja eesti ilm on heitlik, siis kohapeal on enda soojendamiseks võimalik ümber tõmmata üldkasutuses olevad pleedid. Mis mulle eriti meeldis olid aga spetsiaalsed joped, millel oli soojustussüsteem sisse ehitatud. Nii et kui punane tuli põles, siis tundsid, kuidas mõnus soojalaine vallutab. Mu elukaaslase jopel see ei töötanud, aga kuna ta on mees, siis pidi ära kannatama. Kui oodatud oli piisavalt, siis liiguti nimede väljahõikamise alusel istekohtadele, tõmmati kinni rihmad ja sõit võis alata. Siit edasi ma enam detaile ei paljasta, sest midagi peab jääb ka teile endale kogeda ja näha. Mida ma aga võin öelda, et vaade on imeline, teenindus super, meeleolu lõbus ja positiivsest ärevusest pakatav, kogemus omaette igati nauditav.

Ja nüüd see kõige olulisem asi. Kuna varsti on hooaeg käes, siis hetkel on juba võimalik pakette soetada, seega kes kaugele linnast sõita ei taha, aga soov midagi uut ja eksklusiivset proovida mõtteis terendab, siis miks mitte taevaõhtusööki kaaluda. Ma ise tahan sama asja kindlasti õhtusöögina (ehk siis pikemalt) läbi teha, kuid seda juba mõnes teises asukohas.

Mõtlesin küll, et ei pane, aga panen ikkagi. Link infole: http://www.dinnerinthesky.ee/

Noh, ja siis lõppu see jutt ka, et kuna tegemist on tõesti mu täitsa esimese blogipostitusega, siis igasugune tagasiside ja soovitused on oodatud :)

Elamusi soovides,
Gerta

Tutvume!

Estonishing on rännublogi Eestimaast, mille eesmärk on teieni tuua põnevad avastamata looduskaunid Eestimaa puhkekohad- ja talud. Oleme pea igal nädalavahetusel avastamas Eestimaa erinevaid erilisi kohti - rannamajakesi, hotelle, metsamajasid, külaliskortereid, spaasid. Selle kõige tulemusel sünnibki üks Eestima rännublogi, kust saate ammutada ideid enda elu mitmekesistamiseks! Eestimaa on imeline, tõeliselt estonishing!


Et blogis oleks lihtne otsida endale sobiv puhkusestiil ja -koht, oleme oma kogemused jaganud erinevate kategooriate vahel. Allpool lühike tutvustus, mida ühe või teise alt leida võib:
Loodus-junkiepuhkus looduses. Jutustame teile kaunitest kuid vähetuntud randadest, metsadest, puhkealadest, kuhu on hea minna kas telgi, autoga või jala, sõprade, kaaslase või hoopis üksinda. Igal juhul on loodus-junkie puhkus neile, kes tahavad eemale linnakärast - ja kiirusest ning lasta end loodusel hellitada;
Linnavurle - põnevad tegevused ja kohad linnamelus, parimad peatuspaigad, külaliskorterid ja spaad. Kindlasti ka pisut midagi sellist, mida me ise ka veel ei tea;
Hingekosutaja - meelele ja vaimule mõeldud puhkus, mille sisuks võib olla meditatsioon, spaa-puhkus, lõõgastavad protseduurid või erilised kogemused ja inimesed meie ümber;
Spordihull - aktiivne puhkus, mille alla käivad suusad, lumelaud, uisud, disc-golf, võrkpall, trossisõit, kanuud, süstad, erinevad matkad ja kehalist vastupidavust nõudvad tegemised;
Toiduhimur - tõeliselt avastamist väärt kulinaarsed elamused nii linnast kui maalt.


Estonishingi vedamas oleme meie - Gerta (29) ja Mariin (28), lapsepõlvesõbrad, loodussõltlased, rännuhimulised, rõõmsameelsed ja muidu muhedad noored naised. Huvi korral, keri natuke alla ja loe lähemalt või kirjuta meile info@estonishingblog.com.


Gerta 


Mõte hakata blogi formaadis kirjutamisega tegelema oli minu sees juba pikalt. Kaalusin erinevaid mõtteid ja ideesähvatusi, mis mõne inspiratsioonipuhangu käigus plahvatusena tekkisid, kuid selle päris õige teema äratundmist ei tekkinud. Minu põhiliseks huviks on inimene, tema suhted ümbritseva ja iseendaga. Oma sisemistes ja füüsilistes rännakutes olen jõudnud tõdemuseni, et kontakt loodusega on hädavajalik igaühele. Puhas õhk, vaikne metsakohin, tuule sosinad ja armsad inimesed ümberringi – pole parimat viisi võtta aeg maha ja end laadida. Idee rännublogist, mis räägib Eestimaa loodusest, inimestest ja eluolust, käis plaksti läbi, kui Manniga (aka Mariin) elektrivaesel aastavahetusel kaminatule soojal mõtteid vahetasime. Siin me nüüd siis oleme ja loodetavasti teie meiega J



Mariin 


Viimasest suuremast kirjutamisest on minu jaoks möödas juba 6 aastat, mil panin kirja enda elu ja seiklused Hispaanias. Vahepeal on elumerelained sõidutanud mind Ukraina mägedesse suusatama, Tenerife randadele peesitama, Šveitsi mägiküladesse juustu degusteerima, Puerto Ricosse salsat tantsima, Kreeka linnamelusse hõrgutavaid maitseelamusi koguma ja paljudesse teistesse imelistesse paikadesse maailmas. Kuid kõigest sellest kirjutan ehk mõnel teisel korral ja ilmselt ka mõnes teises blogis. Pärast enda rännakuid olen tagasi jõudnud maailma kõige imelisemasse paika Eestisse ja panen suurima hea meelega kirja enda seiklused ja sekeldused. Jumaldan seda, kui saan nädalavahetuseks aja maha võtta ja heas seltskonnas loodusesse sukelduda. Loodetavasti suudame loodusepisikuga ka teid nakatada, kallid lugejad ja sukeldute koos meiega. Kas pole mitte mõnus, kui loodus läbi kirjapildi otse kodudiivanile kätte tuuakse?