Friday, 27 January 2017

Tammuri talu - teistmoodi õhtusöök



Esimese ainult toidule pühendatud toidupostituse tahtsin teha Tammurist juba enne Estonishingi avaldamist. Samas teadsin juba siis, et jaanuarikuus on talu külastamine jälle plaanis ning värskemad emotsioonid varrukast võtta. Mulle aga meeldib enim kirjutada just siis, kui külastus on olnud vahetult enne sissekande tegemist. Niiviisi on palju paremini meeles iga lõhn, maitse ja emotsioon ning kogu tekst tuleb ehedam ja originaalsem kui tagant järgi meenutades. Nii mulle vähemalt tundub.

TÄIESTI TEISTMOODI ÕHTUSÖÖK

Esimene asi, mis Tammuris on täiesti teistmoodi kui mõne teise kvaliteetse restoraniga on asjaolu, et kogu menüü jääb koka valikuks kuni selle hetkeni, kui end laua taha maha potsatad ning peakokk sind tervitama tuleb. See on väga paljuski erinev ja samas julge kontseptsioon ajastul, kus iga neljas inimene on vegan ja iga teine on kas mõne koostisaine suhtes allergiline või seostub sellega lihtsalt mõni halb lapsepõlvemälestus. Eelnev ei ole kuidagi kellegi valikute arvustamine, pigem tõsiasi, millega peab praegu arvestama iga söögikoht ja catering-teenust pakkuv ettevõtte. Olgu kuidas on, aga sellega võib Tammurisse minnes arvestada, et reeglid ei sünni seal mitte kliendi nõudmisel, vaid koka parema äranägemise järgi. Minule see põhimõte isiklikult väga meeldib ja sobib, sest mul on alati eriti suur poolehoid inimeste vastu, keda näen peavoolule vastu ujumas ja oma asja järjekindlalt edasi ajamas. Lisaks pole ma vegan, mul pole toiduallergiaid (küll aga ei sobi mulle tärpentiin, mida õnneks toidu valmistamisel kasutatakse harva). Halbu lapsepõlvemälestusi mõni nagu oleks, kuid need ei seondu toiduga.

Interjöör on naturaalne, hubane ja lihtne. Tunne justkui istuks vanaema juures, ainult et toiduportsjonid on mõistuse piires. . 

Mäletan, et kui esimest korda Tammuris söömas käisin, siis esimesed kaks käiku viibisin pärast peakoka Erkiga kohtumist kuskil imetluse ja totaalse arusaamatuse piirimail. Tegelikult ma tean, et nii ei ole ilus öelda (vabandust, ema, sa tegelikult kasvatasid minust tubli inimese), aga totaalne what the fuck tunne oli. Kõige rohkem segadust tekitakski  asjaolu, et isegi kui lauas oli kaheksa inimest, siis sel hetkel, kui peakokk tõi käigu lauda, olid teised vait. Ei olnud vahet, kas olid seltskonnaga just jõudnud põneva hetkeni, mida need Malle ja Mikk eile õhtul ikkagi näod õhevil rääkisid või leidsid hingestatud vestluse käigus ravimi kõigile maailma valedele - kui Erki tuli, siis sa olid vait. Muidugi ma ilukirjanduse huvides siinkohal natuke liialdan, sest Mallet ja Mikku ma tegelikult ei tunne.



Oma esimese käigu järel Tammurisse tegin ma lihtsa järelduse - see ei ole koht, kus külaline on kuningas, vaid see on koht, kus toit ja võõrustaja on kuningas. Meist igaüks võiks sellisel viisil austada oma tööd ja selle vilju. Samas, ärge end mu jutust päris hirmutada ka laske. Omavahel juttu ajada saab küll ja veel, sest Erki on vahepeal köögis ka ja tegelikult on kõik see, mida mees teab veini ja toidu kohta äärmiselt põnev kuulata.

Kolmas asi, mida Tammuri puhul arvestama peab on see, et see pole restoran, kuhu lihtsalt niisama sisse jalutada. Pigem on see läbimõeldud ja planeeritud käik, sest restoran toimetab ainult ettetellimisel. Samas ei ole siin enam oluline, kas lähed kahekesi või seltskonnaga - piisava etteteatamise korral on võimalikud kõiksugu variandid. Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et Tammuri asub Valgamaal. Milline üllatus, eks ole. Vaatamata sellele, et te mind võib-olla ei usu, siis ma tegelikult tunnistan teiste maakondade olemasolu ka. Tean, et kuskil on mingi Harjumaa ja vist isegi Põlvamaa... No see selleks, liigume edasi.

NATUKE KA TOIDUST

Läheme nüüd selle kõige meeldivama ja samas kõige raskema osa juurde. Meeldiva muidugi seepärast, et Tammuri toidust rääkida on tore ja raske seepärast, et professioonilt ma toidukriitik ei ole. Anda hinnang, mis on hea ja mis mitte, on suhteliselt meeldevaldne tegevus ja igatepidi üsna ambitsioonikas ettevõtmine. Mõnevõrra on mul siiski olnud võimalus oma elus jooksul kogeda rohkem erinevaid maitseid ja hõrgutisi, kui vaid kodune bolognese kaste, mida mu elukaaslane igal võimalusel valmistab (ja neid võimalusi tal minu töö iseloomu tõttu tekib). Püüan teile siiski edasi anda üldise pildi nii visuaalse kui sõnalise materjali kaudu, mis teid ees ootab.


Eelroog I

EELROAST JA VEINIDEST

Nagu ma eespool mainisin, siis menüüd te tegelikult kunagi ette ei tea ja selline üllatus- või ootusmoment on iseenesest juba põnev. Viimasel korral kui peakokk ütles enne roa serveerimist, et eelroaks tegin sülti, siis kerge jõnks käis minust läbi küll, sest silme ette ilmus mingi kahtlane hall tallerdis. Samas, see tunne möödas umbes sama kiiresti, kui tekkis, sest ma teadsin, et Erki peale saab kindel olla ja midagi kehva sealt tulla ei saa. Nii oligi. Ma ausalt öeldes mõistsingi sel hetkel kuivõrd puudust olin ma tundnud kvaliteetsest lihast valmistatud toekast süldist. Veel võis sealt taldrikult leida vutimuna, marineeritud kuuseriisikad, täidetud šarlottsibula ja soolase küpsise (see pikk rullis toru). Mõneti ei tekkinud mul sellise koosluse peale päris ansambli tunnet, vaid pigem oli selles roas paar solisti (seened, viinamarjakaste ja sült) ning mõned taustalauljad, kes on väga head, kuid nende headus enam ei üllata. Umbes sama tunne kui näed telekas back´i laulmas Kaire Vilgatsit ja Rolf Roosalu.

Eelroog II 


Erki juures käies võin ma teile juba ette ennustada, et teil tekib kaks lemmikut - tema kastmed ja kodused liköörid. Mõlemad on õhtu highlight ja kindlasti midagi, mida mina olen õppinud ootama. Viimane koduaias kasvatatud viinamarjadest tehtud kaste oli lausa nii maitsev, et seda võiks purgiga koju tuua ja ikka ei oleks isu täis. Mis muidugi veel on Tammuri köögi puhul eriti oluline on veinivalik. Ma ei ole kindel, kui palju on peakokk ise nendes piirkondades käinud ja oma veinikeldri elanikud välja otsinud, kuid arvestades, millise asjalikkusega suudab ta oma pakutud veinidest rääkida ja neid oma roogade juurde valida, arvan, et ikkagi on. Minu jaoks pakubki kõige suuremat naudingut hästi valitud veinid, mis lisavad toidule selle viimase noodi ning täiustavad kogu maitseelamust. Veiniarmastajatele (ja ma ei mõtle siin Late Harvest´i austajad) on Tammuri kindlasti koht, mida võiks külastada.

Tammuris on võimalik einestada kahel laudkonnal. Pildil naabrite eelkattega laud.

TOIDU PILDISTAMISEST JA PEAROAST

Pearoa ja tegelikult ka magustoidu puhul jäi mul pilt tegemata. Püüan end edaspidi korrale kutsuda selles küsimuses. Mulle on siiani harjumatu mõte, et enne söömist tuleb oma roast blogi tarbeks pilt teha. Edvistasin ja tundsin piinlikkust juba eelroogade puhulgi. Enamasti olen ma seda meeletult toidupildistamise maaniat natuke kahtleval pilgul kõrvalt jälginud. Vahel on ilus ja meeldiv silmale vaadata ja on kohti, kus see on kindlasti täiesti omal kohal, kuid üldiselt ei ole ma ise seda väga harrastanud. Minu meelest on serveeritud toidu kohene proovimine austusavaldus kokale, sest sellesse on pannud ta oma oskused ja hea tahte.  Aga võib-olla on siis mängus ka lapsepõlves pähe taotud lause, et "söö kähku, muidu jahtub ära".

Tammuri liköörid - veel üks põhjus minna. 


Pearoa puhul sai minu lemmikuks veis, mida pakuti karamelliseeritud porgandite, vormiroa ja pastinaagiga. Ise ma kodus seda väga tihti ei valmista, sest viimasel aastal olen üldse leidnud vähe aega söögi tegemiseks ja kui ma üldse võtan aega rahulikult ja naudinguga süüa teha, siis kisuvad mu kulinaaria tipud ikkagi kookide ja muude pagaritoodete valdkonda. See kulinaaria tipud oli muidugi nali. Teinekord raiun kõrbenud saiakesi plaadi küljest lahti ja lohutan end mõttega, et polegi nii hull ja üldsegi pidi süsi seedimisele hästi mõjuma. Tammuri veis oli minu jaoks perfektselt küpsetatud, kuna ma eelistan liha küpsusastme puhul pigem medium või medium well´i. Erki veis oli mahlane, pehme, noa all mõnus lõigata - kiidan! Teised komponendid jäid mulle aga jällegi natuke lahjaks. Vaatamata mu arvukatele bolognese kogemustele, luban ma endale siiski vahel ka veidi pirtsakust.

Peale vaadates ei usukski, et see vana ait peidab endas restorani, mis on aastast 2009 olnud Eesti TOP 50 restorani nimekirjas.


MAGUSTOIDUST JA KORRA VEEL TAMMURIST

Neljanda ja ühtlasi viimase käiguna toodi lauda magustoit, kus oli tõeliseks täheks tšilline mandliküpsis. Tõesti suurepärane kooslus, mida kogu meie seltskond üksmeelselt kiitis. Mitte kehvemaks täheks oli minu jaoks šokolaadi-brownie. Kui sul on taldrikul palju šokolaadi, siis sa ei saa olla õnnetu. Ausalt, see brownie oli nii kümnesse minu jaoks tol õhtul, kui üldse olla saab. Ma olen seda tüüpi inimene, kes ostab poest tahvli šokolaadi ja sööb selle kõik korraga ära. Suureks saades olen õppinud seda teatud puhkudel varjama, eriti alates ajast kui minuni jõudis teadmine, et kõik nii ei teegi ja mõned eriti häbematud nimetavad seda isegi õgimiseks. Kujutate ette, mis inimesi meie ümber leidub.

Erki õhtusöögid ongi tavaliselt 4-käigulised ja aega võiks endale kohapeal arvestada vähemalt 3-4 tundi. Mõeldes teie peale uurisin ma viimane kord, mis on keskmine õhtusöögi hind (kuidagi on nii juhtunud, et ma pole ise veel kordagi maksma pidanud) ja üldiselt võib arvestada 50-60€ inimese kohta. See elamus ja toidu kvaliteet on oma hinda väärt.

Mida siis veel lõpetuseks Tammuri kohta öelda? Talu ise asub Otepää vahetus läheduses ja on perekonna pärand. Lausa suurepärane on näha, et ka suurtest keskustest eemal ja oma koduõuel on võimalik tegeleda edukalt ettevõtlusega. Mina omalt poolt soovitan teil kindlasti proovida seda natuke teistmoodi kogemust ja ärge siis unustage tagasisidet anda, kuidas rahule jäite.

FAKTE

Koduleht: http://www.tammuri.ee/
Kohti: 2-25 inimest

2 comments:

  1. Noh, kuna keegi teine veel ei ole kommenteerinud, siis ma teen otsa ise lahti. Gerta, ma tahaks pärast seda postitust kohe väga minna Tammurisse, sa andsid kogu atmosfääri nii elavalt edasi. Mul tekkis silme ette pilt sellest, kuidas seened tantsivad-laulavad taldrikul mikrofoni taga soolot ja ülejäänud kompott sahistab vaikselt taustal.Braavo, aitäh selle ägeda lugemise eest!

    ReplyDelete
  2. Sattusin lugema ja olen kõigefa täiesti nõus. Olen abikaasaga seda kohta paari aasta jooksul neli korsa külastanud ja kindlasti läheme veel. Kui tavaliselt tüdined ühest ka väga heast restoranist varsti ära, sest toidud ei muutu, siis Tammuri puhul ongi see võlu,.et iga kord on erinev menüü. Kindlasto tasub minna ka suvel, kui tooraine on otse talu aiamaalt korjatud.
    Lisaksin veel ka selle siiajuurde, et Tammuris saab ka ööbida. Seal on armas majake, mille katusel kasvab muru. Maja mahutab kaht inimest ja kinslasti tuleb ette broneerida. Hommikul teeb Erki pannkooke ja kohvi ja soovikorral toob need majakesse, kus saab õues trepil istudes soojal suvehommikul seda kõike nautida. Vaikus ja ilu teevad selle koha nii müstiliseks. ��

    ReplyDelete