Sunday, 19 February 2017

Käbliku Pruulikoda - õlletegu koos Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisiga

Jah postituse pealkiri kõlab nagu katkend mingist veidrast (täiskasvanute) muinasjutust. Aga umbes selline tunne mind terve Käblikus oldud nädalavahetuse jooksul valdaski - peaosas siis mina Lumivalgekesena ja kaasas tublid töömesilased seitsme pöialpoisi näol (tõe huvides tuleb öelda, et umbes poole tööst tegin ma siiski ise ära nagu ühele õigele eesti naisele kohane). Niisis sel korral on minu muinasjutu keskmeks üks imevahva paik imevahval Põlvamaal - Käbliku Pruulikoda. Muidugi panen selle loo kirja täiesti algaja õllepruulija vaatevinklist, nii et pikemaajalise kogemusega õlletegijad saavad kindlasti lugeda ja muheleda.

PUHAS KÄSITÖÖ

Olete tähele pannud, et Eestis on juba viimased mitu aastat saanud tohutult populaarseks käsitööõllede tegemine ja tarbimine? Tegelikult on populaarne ükskõik, mis tootele või tegevusele "käsitöö" ette panna ja juba ongi see ustavale tarbijatele müüdud - ikkagi käsitöö. Ma isegi üritasin ükskord peikale nõudepesemise apetiitseks teha, kui mainisin, et näed paljudel on nõudepesumasinad kodus, kuid meil siin toimub ehe käsitöönõudepesu. Tuleb tunnistada, et nõudepesu see väide siiski kuidagi meeldivamaks ei muutnud, kuid tore on ju nii mõelda. Aga tulles nüüd tagasi käsitöö ja õlleteo juurde - esiteks on  ise tohutult põnev järgi vaadata, et mis maagilisel viisil see õlu ikka pudelisse saab (sama eluline ja oluline küsimus nagu see, et kuidas saab moos kommi sisse?) ja teiseks on mulle juba ammu huvi pakkunud, et mis on see imeline magus aroom, millest kõik õlleteo juures viibinud kirjanduseklassikud ( ja ka sellesse kategooriasse mittekuuluvad isendid) pajatanud on. Pärast seda, kui olime ühel esmaspäeva õhtul diivanil lebotades Osoonis näinud Käbliku Pruulikoja tegemisi ja kuulnud, et nad võtavad ka lahkesti külalisi vastu, podiseski valmis mõte - lähme ja vaatame oma silmaga üle! Mõeldud tehtud ja nii seadsimegi järjekordsel nädalavahetusel autorattad Põlvamaa poole teele.

KÄBLIKU PRUULIKODA

Pruulikotta saabudes olid põõsad ehitud eredalt põlevate lambikettidega - majakesed nägid välja nagu tõelised päkapikumajad - rookatustega ja ilusasti valgustatud. Seega sobiv muinasjutuõhustik oligi tekitatud. Igal päkapikul oli oma tuba ja meie ööbimismajas oli tervelt 3 korrust - esimesel korrusel köök koos päkapikkude söögitoaga, kus oli muideks imekaunis kamin ja saun, teisel korrusel suur nõupidamisteruum ja kolmandal korrusel magamistoad.

Rookatusega päkapikumajake. Suvisel ajal peaks seal olema ka üks tore saal, kus uksed avanevad hoovi poole

Nagu võite aimata, siis seltskond oli üsna mehine - mina ja 6 pöialpoissi Tallinnast, - Õnneseen Oi, Aevastaja Dan, Unimüts Ants, Ninatark Tõnn, Toriseja Mel, Häbelik Sass ning viimasena ootas meid siis juba kohapeal pruulikojas Doktor Jan, et algajatele õllepruulijatele (kuid pikaajalistele õllegurmaanidele) näidata, kuidas käib üks õige õlletegu. Esmalt viisime läbi degusteerimise - oli nii neid õlusid, mis mulle väga meeldisid, kui ka neid, mis mulle pigem peale ei läinud, kuid samas usinatele (õlle)pöialpoistele väga meeldisid. Minu eriline lemmik oli troopilise mango ja greibi mekiga "El Mosaico". Nagu Lumivalgekesele kohane, siis sain ka erikohtlemise osaliseks ja mekkida pehmema maitsega õlut (loe: naistekat) - see oli roosat värvi ja vaarikamekiga (iga Disney printsessi unistus?), mis oli samuti kindlasti üks mu lemmikute hulka kuulujatest. Õllevalik oli igati eeskujulik ja vahvalt kaasahaaravate nimedega. Parima nime auhind läheb kindlasti "Hop Tvoyu Mat" nimelisele kesvamärjukesele.

Kohalik kogenud õllemeister Janar.. Õlletünnidel ilutsesid pesuehtsad käblikud.  Pildi autor: Daniil Harik



ÕLLETEGU

Laupäeva hommikul pärast kosutavat hommikusööki (praemunad, peekon, võikud jm) ootas meid ees tõsine õlletegu, mis tõotas aega võtta ligi 7 tundi. Ja teate, see maailm oli minu jaoks nii uus ja üllatusi täis. Esiteks sain teada, et õlleteo jaoks kasutatakse spetsiaalselt programmi, mis annab sulle ette erinevad kogused, kui palju on vaja linnaseid, humalat jm patta podisema panna, et ikka hää mekiga õlu tuleks. Ühtlasi näed tänu programmile ära õlle ligikaudse värvuse ja kanguse. Janar teadis öelda, et õlletegu on lihtne - kui oskad süüa teha, siis saad kenasti hakkama ka õllepruulimisega. Kohe oli meil võimalus selle väite tõesus järgi proovida. Alustasime siis sellest, et linnased oli vaja kaaluda ja seejärel peeneks jahvatada - alustasime old school ehtsas käsitöö stiilis läbi jahvatusmasina vändates. Õige pea saime aru, et selliselt toimetades läheb meil terve päev ja pöördusime automatiseeritud masina poole, 2 minutit ja tundidepikkune jahvatustöö oli tehtud.

Käsitöö linnasejahvatus. Pildi autor: Daniil Harik
Taustaks rääkis pruulmeister Janar meile pikalt - laialt õlletegemise võludest ja valudest ja juttu jätkus kauemaks. Kui ta esialgu hakkas õlut tootma siis tundus, et vat kus vahva amet ja saab muudkui õlut teha ja müüa, siis reaalsuseks kujunes see, et õlletegemist on vast ehk 10% ajast ja ülejäänud 90% kulub bürokraatiaga tegelemiseks. Ei ole lihtne see alkoholitootjate elu seoses aktsiisi, seadusandluse jm kaasnevaga. Kuulsime lustakaid lugusid õlletünnide taatlemisest ja kuidas see pealtnäha lihtne tegevus siiski tohutustes kogustes aega võib võtta ja iga toruseinale jääv piisk loeb. Ja seda, et kui meil ei oleks töökaid hiinlasi, siis ei tegutseks ilmselt ka Käbliku Pruulikoda sellisel kujul nagu nad praegu olemas on. Kuid neid jutte detailselt kirjeldama ei hakka, et teil jääks ka endal avastamisrõõmu, kui Käblikusse satute.

Õlletegu täies hoos. Pildi autor: Daniil Harik

Vahepeal toimus õlleteos pause - pidime ootama, et õlu meskiks ja podiseks, et saaks järgmiste sammude juurde minna. Nende pauside ajal jätsin enda pöialpoisid pruulikotta sumisema, ja läksin jalutama, et ümbruskonnas veidi ringi vaadata. Nagu igas muinasjutus - siis leidsin ka seal metsade vahel üles hobused. Seekord küll mustad, mitte valged, kuid siiski olid need ühed ilusad loomad.
Hobud tulid pai norima

Tänapäevases muinasjutus istus prints valgel hobusel õlleklaasi taga pruulikojas ja arutas sõpradega maailmaasju. Puude vahel jalutades tekkis juba hirm, et millise nurga tagant see kuri nõid koos mürgiõunaga välja hüppab ja pöördusin igaksjuhuks tagasi pöialpoiste juurde. Jalutuskäigul avastasin ka majade kõrval oleva suure järv ja jällegi tekkis tunne, et tahaks väga Käblikut külastada ka suvisel ajal - kui keegi teab nippi, kuidas suvesse tekitada juurde vabu nädalavahetusi, siis võib mulle julgelt märku anda.

HURMAVALT MAGUS LÕHN

Ringkäigult tagasi pruulikotta jõudes tungiski mu ninasõõrmetesse see imeliselt magus lõhn, mida kõik õlleteo juures viibinud kirjeldanud on. No tõesti oli mõnusalt eriline lõhn ja andis aimu, et ju ikka peab sellest laarist üks hea mekiga õlu tulema. Katsetamiseks kasutasime Enigma humalat, mida isegi Janar ei olnud veel proovinud - võtsime selle riski, sest jänes šampust (antud juhul head õlut) ei joo.  Siit edasi peab meie õllelaar kuu aega käima ja seejärel villitakse pudelitesse ja jõuab märtsi alguses meieni, siis saame ka kinnitust kas meist õllepruulijatena saab asja või mitte. Villimiseks kasutatakse Käblikus omatehtud massinat, mis oli jälle huvitav ja esmakordne nägemine.

Kuidas saab komm moosi sisse ja õlu pudelisse?

Muideks, kas te ei ole kunagi mõelnud, et kuidas kõik need ägedad käsitööõllede sildid ja nimed tekivad? Mina olen küll mõelnud, et no peab ikka loovus olema, need on justkui tõelised kunstiteosed. Heureka! Selgus, et Käblikus tehaksegi koostööd erinevate kunstnikega, et pildid pudelile saaks - nimede osas on kohalikud õllemeistrid ise leidlikud olnud. Õlleteo vahel käisime söömas ka minu ühes lemmiktoidupaigas Pizza Olive's - killuke Itaaliat otse Lõuna-Eesti mägimaastikul. Kuid selle imelistest maitsetest kirjutan mõnel teisel korral.

Keskendunud õllemeister pruulimishoos. Pildi autor: Daniil Harik


Loodan, et sütitasin teie peades nüüd mõtte, et mis oleks, kui läheks sõpradega õlut pruulima - paketi sisu osas saab kohalike meistritega kokku leppida, kas soovite nii degusteerimist, õlletegu kui ka ööbimist ja toitlustust. Kindlasti oleks see eriline ja vahva idee näiteks poissmeesteõhtu pidamiseks neile, kes ei pea vajalikuks linnamelusse sukelduda ja otsivad pigem uutmoodi mälestusi. Ja samuti on tore sõpradega lihtsalt koos ühiselt midagi uut ette võtta ja proovida päris enda maitse järgi üks korralik õllelaar kokku keerata. Muideks Käbliku kompleksis on peetud ka pulmapidusid, firmaüritusi ja sünnipäevasid.

Nagu ikka on igal muinasjutul lõpp. Meie muinasjutt lõppes selliselet, et seitse pöialpoissi jäid veel teisekski õhtuks õlusid degusteerima, kuid Lumivalgeke põgenes sel korral linna (sest et Tartu oli niiiiiii lähedal ja niiii ammu ei olnud käinud). Kui otsite uutmoodi elamusi, siis minge ja vaadake kindlasti oma silmaga Käbliku Pruulikoda üle ja kirjutage omaenda eriline õllemuinasjutt....

FAKTE

Koduleht: http://kabliku.eu/index.php/et/
Facebook: https://www.facebook.com/KablikuPruulikoda/?fref=ts
Asukoht: Põlvamaa
Ööbimine: majutus kuni 48 inimesele
Võimalused: ööbimine, seminar, koolitus, toitlustus, saun,  
Tegevused: õllepruulimine, paadilaenutus, kalapüük, telkimine, grillimine

Sunday, 12 February 2017

Sõbrapäev - viimase hetke teistmoodi idee

Ma ei oska öelda, kuidas teil kombeks, kas tähistate sõbrapäeva kuidagi eriliselt või mitte. Tänane postitus on suunatud pigem neile, kes tahavad sellel päeval midagi erilist ette võtta ja ei ole veel ühtegi säravat ideed tekkinud. Pakun siis ühe idee välja, kui Sul on kombeks selle päeva puhul veidi vaheldust otsida ja veeta aega koos endale kallite inimestega. Taaskord ei poolda ma klassikalist - läheme restorani sööma või spasse, vaid mulle endale meeldib läheneda tähistamistele loovamalt. Seega panen kirja idee, mida olen ka ise kasutanud. Abiks tuleb siinkohal üks mu lemmiklehekülgi puhkuse planeerimisel - Airbnb!

Idee elluviimises ei olegi palju vaja:


SAMM NUMBER 1


Mine Airbnbsse ja vali välja mõni äge korter, kus ööbida. Viimase hetke pakkumisi võib saada ikka päris soodsalt. Mina sain eelmisel korral viimase hetke hubaselt romantilise korteri Kadriorus alla 30 eurosse ööpäeva hinnaga. Teen teie elu natuke lihtsamaks ja panen siia kirja juba mõned korterid, mis mulle endale hetkel silma jäid ja mis veel 14. veebruaril täiesti vabad on. Hinnad on sellesmõttes suhtelised nähtused, et mõnel juhul saab ööbida rohkem kui 2 inimest ja mõnel juhul on võimalik ka omanikuga kokkuleppele saada lisanduvate koristustasude osas. Panen siia kirja Tallinna ja Tartu kortereid, kuid Airbnb on imeline otsimootor, kust on võimalik endal otsida hubaseid kohti üle kogu Eesti.

Tallinn


Tartu


SAMM NUMBER 2

Mõtle välja menüü õhtuks ja hommikuks, mida saate koos kokata. Käi poes ja osta vajalikud proviandid (kuidagi salaja). Õhtul on tore koos süüa teha ja hiljem neid imemaitsvaid roogasid nautida. Ühtlasi on mõnus kui hommikul enne töölekiirustamist saab korraks aja maha võtta, koos kohvi juua ja kosutavat hommikusööki nautida.

SAMM NUMBER 3

Teosta väike seikluslik mäng. Selle jaoks on sul vaja välja mõelda mõned sildid nö "aardejahi" stiilis. Hea on peita sildikese kodus erinevatesse kohtadesse ja iga vihje juhatab siis järgmise sildi juurde. Viimasel sildil oli kirjas aadress, kuhu on vaja kohale jõuda, et leida üles peamine aare. Selle miinuseks on muidugi asjaolu, et korraldajal endal (ehk sinul) tuleb ööbimispaigas kohapeal ilmselt päris tükk aega oodata - mina ootasin eelmisel korral vist tervelt 2-3 tundi. Õnneks sain aega veeta hea raamatu seltsis, seega oli see igati mõnus ootamine. Ja no kuulge - kas te ise ei ole tahtnud kunagi osaleda aaretejahis? See tundub ju nii tohutult põnev, et saad mängida justkui detektiivi ja ei tea, mis sind järgmiseks ees ootab.

Aga teate üllataval kombel ma seekord pikemat postitust ei teegi. Loodan, et leidsite enda jaoks toreda idee, mida ette võtta:) Ja loomulikult, andke teada, kui on mingeid teemasid, millest tahaks lähemalt lugeda! Mõnusat peagi lähenevat sõbrapäeva ja imelist ajaveetmist koos enda kõige lähedasematega, armsad lugejad:)


Thursday, 2 February 2017

Surfhunt - peidetud surfilaguun Pärnumaa männimetsade vahel

Täna tahan ma viia teid tagasi suvelainetele - pange enda silmad kinni, kujutage ette kerget merekohinat ja männipuude sahisemist, hingake enda kopsud täis värsket männimetsalõhna ja tundke, kuidas päike teie põski paitab, samal ajal kui varbad vaikselt liiva alla poevad. Ninasõõrmetesse imbub väliköögist tulev grillilõhn, kallim lebotab võrkkiiges ja loeb raamatut, Sina kokkad samal ajal koos parimate sõpradega. Ja see päike ja rahu ja vaikus, mis on ümberringi on vallutanud kõik su meeled. Tõeline rahu. Tõeline puhkus. Tõeline idüll.

Varbad liivas, lained kõrvus loksumas ja kuum päike nahka paitamas.



SALAJASE SURFIPARADIISI AVASTAMINE

Lähenema hakkas meie tutvumise 3.tähtpäev - 28. juuli ja tahtsime selle puhul midagi erilist teha. Kui tavamõistes (ma tean, et üldistada pole ilus) oleks paaride jaoks see "midagi erilist" spa-külastus või õhtusöök linna kõige uhkemas restoranis, siis meie oleme niipalju maakad küll, et igal vabal hetkel tahaks linnakärast eemale uusi paiku avastama. Hakkasime Airbnb-s erinevaid majutuskohti läbi kammima ja meie ainsaks kriteeriumiks oli, et ööbimine peab asuma meie tutvumispaiga Matsiranna läheduses. Ojar leidis lõpuks ühe koha, mis võiks sobida. Vaatasin pilte ja olin kõhkleval seisukohal - no ma ei tea, tundus nagu täielik padrik in the middle of nowhere. Mingi ime läbi me siiski otsustasime, et hästi, veedame enda nädalavahetuse selles padrikus  ja kirjas oli, et surfata saab ka. Seda polnud me kumbki proovinud ja noh, miks siis ka mitte midagi ennast selles valdkonnas arendada?

Etteruttavalt öeldes oli see ikka megahea valik romantilise nädalavahetuse veetmiseks!
LAPSEPÕLVEMÄLESTUSED JA KOHTUMINE SURFARIST HUNDIGA

Asusime teele ja märkasime, et sõites läksid teed järjest kitsamaks ja teekate järjest ebakvaliteetsemaks. Lõpuks tundus, et olemegi tihedas padrikus ja ehk juba eksinud, kuniks paremal hakkas vilksamisi paistma meri. Me olime päästetud, ei olnudki kuskile eksinud ja täiesti õigel teel. Saime kindlustunde ka faktist, et teeääres oli puidust vormitud silt, kus oli sulaselges eestikeeles kirjas "Surfhunt". Kui lõpuks kohale jõudsime, siis sai veelkord kinnitust teada ja tuntud tõde - esmamulje võib olla väga petlik, nii et ärge uskuge seda, mida te pildilt näete! Minu ees rullusid lahti lapsepõlvelõhnad ja olin sattunud mõnusate looduslike puumajakeste lummusesse. Puumajakesed moodustasid loodusega ühtse koosluse ja ei domineerinud kuidagi ümbritseva männimetsa üle, vaid  sulandusid sellega kokku justkui Pärdi klaveripalades hoolikalt üksteise kõrvale valitud noodid.
Ülilõõgastav vaade magamistoa aknast hommikul ärgates

Kui olin saanud kopsudesse tõmmata korraliku hingetäie männimetsalõhna, tuli koheselt meelde, kuidas lapsena veetsime terve päeva kuumal rannaliival Lemmerannas, suplesime ning püüdsime merel "(laine)jänkusid", mängisime palli ja lugesime ajakirju või koomikseid. Õhtul, pärast pikka päeva,  jalutasime läbi männimetsalõhnalise õhu tagasi tädi hubasesse suvilasse, et kaminasoojas kaarte mängida. Tee pealt oli muidugi kohustuslik kaasa korjata vaarikavarsi, et nendest teed keeta ja seda kamina ees küpsiseid pugides raamatulugemise või lauamängude kõrvale nautida.

Mmmm, mu lemmik vaarikavarretee pliidil podisemas

Esimest korda kohale jõudes oli perenaine Epp "surf" Hunt parajasti merel surfitundi andmas (kui Mariin peikaga Surfhundi jõudis, olid surfitunnid juba alanud). Uudishimulikud nagu me oleme, kolistasime ise ringi, leidsime üles enda "padrikus asuva rannamaja". Padrikust oli asi kaugel, maja kõrval kasvasid lihtsalt väga ägedad kadakad, mis pildil olid jätnud padriku mulje. Meie pisikese rannamaja kõrval oli veel suur elumaja ja hundimaja, kus Epp võtab külalisi vastu, nii et oli ikka natuke tsiviliseeritum paik, kui esialgu piltidelt tundus. Tõstsime asjad enda rannamajakesse ja läksime perenaist otsima. Kui jõudsime kõhutunde najal liikudes randa, võttis meid vastu äge pilt - Epp kaugel põlvini vees hoolsatele surfiõpilastele tundi andmas, lained loksumas, 3 borderkollit rannajoonel ja vees hullamas. Saime veelkord kinnitust, et oleme õiges kohas, et olime hõivanud õige maja ja, et oleme igati oodatud. Õhtul grillisime ülimõnusas väliköögis ja sõime kokatud saadusi värskes õhus, Epp pakkus meile veel isekasvatatud basiilikut toidu peale lõigata. 
Ah niisama, sattusime juhuslikult muinasjutumetsa, kus (nähtamatu sarvega) ükssarvikud meid puude vahelt piidlesid ja tulid siis julgesti paisid norima...

Lisaks meile olid kõrvalmajas külalised Venemaalt, kes olid tulnud nädalaks perega koos rahu ja vaikust nautima - väga viisakad ja meeldivad külalised. Õhtul läksime mereranda jalutama, taevas oli täiskuu, justkui meie esimese "deidi" õhtulgi, meri oli peegelsile, kõik oli täiuslik üheks hiliseks supluseks. Ja vesi oli soe! Seda ütlen mina, kes ma olen tegelikult täielik külmavares. Esimene kord Surfhundis jättis nii kustumatu mulje, et hakkas kibelema ja kiirustasime ruttu-ruttu tagasi.

SURFILAAGER

Siinkohal pean teil paluma õige meeleolu loomiseks jällegi taustaks mängima panna ühe loo. Ma ei saa parata, aga tihtipeale on nii, et lugudega seostuvad kindlad kohad, mälestused ja inimesed. Ma usun, et teil kallid lugejad on samamoodi. Ja see lugu on kindlapeale üks ideaalne surfilugu - pikutad sooja päikse käes liivarannal, kuulad merekohinat, taustal mängib muhe muusika, võib-olla tuleb keegi külma Corona või jahutava jääkohviga!



Niisiis, kuhu me jäime? Tahtsime enda imelist leidu jagada ka sõpradega - mõeldud, tehtud, valisime välja kuupäevad ja toimuma sai meie isiklik Surfilaager. Selles nädalavahetuses oli midagi maagilist - loksusime surfilaudadel, kes proovis tuulesurfi, kes aerutas SUPilauaga, kes harrastas lohesurfi. Varustuse (sealhulgas kummiülikonnad) saime kohapealt laenutada. Kui parajasti surfamisest isu täis oli, siis lebotasime rannaliival, kuulasime muusikat ja jutustasime niisama maailma asjadest. Filosofeerisime, et kumb on etem, kas tuulesurf või lohesurf - poteitõu, potaato võiks vist siinkohal öelda - ehk siis igaühele oma.
Ruttu, ruttu merele, enne kui tuul vaibub.

Õhtul tegime kõik koos süüa (taaskord au ja kiitus väliköögile, kus on ahjuga pliit ja voolav vesi) ja vaarikavarreteed! Kujutate te mu õnne, kui ma avastasin sealsamas kasvamas vaarikapuhmaid. Kes soovib toas süüa teha, siis ka seal on pisike pliit olemas. Õhtu sisustasime terrassil mängude mängimisega ja kuna oli juhuslikult Eesti Vabariigi sünnipäev, siis olime loomulikult teinud selle puhul küpsisetorti. Kuna Epul oli parajasti külas palju lapsi, siis kutsusime ka nemad meie seltsi (või tulid nad koogilõhna peale?) ja mängisime kõik koos rikkis telefoni. See osutus lõpuks väga meeleolukaks mänguks, kus 11-aastane telefonioperaator hakkas prantsuse keeles kõnelema ja arvas, et me oleme ikka täitsa harimatud, et ei saa aru, mis ta meile kõrva sisse sosistas. Oh neid tänapäeva noori.

Laintesse heidan end, laintesse peidan end....Wuhuuu, let's go!

Viimasel päeval läksime jälle külla kohalikele hobustele, kes elavad vist küll maailma õnnelikemate hobuste elu - kalpsavad päevad läbi karjamaal, näksivad heina, naudivad värsket õhku ja päikest. Ma ei liialda, kui ütlen, et kui 2016 aasta lõpus küsiti, et meenuta midagi toredat läinud aastast siis meie enda pisike Surfilaager oli vaieldamatult esimene asi, mis meelde tuli (ja ega neid aastast 2016 väga palju rohkem meelde ei tulnudki). 

Minu lemmikud -  ülitore ja päikseline ja positiivne surfilaagri crew


Ja loomulikult ei saa siinkohal unustada meie Surfilaagri hümni - Koit Toome "Rannamajake", mida kuulasime hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Oeh ja ma ei olegi jõudnud veel kiita, seda ülimalt maitsekat sisekujundust - selle peate küll enda silmadega üle vaatama, sest mina nii ilusaid pilte ei oska teha, mis seda hubasust ja maitsekust edasi annaksid.

ÕNNELIK ELU

Ja Epp ise elab aastaringselt selles idüllilises paigas - kas ta pole mitte õnnega koos? Ta ootab endale külalisi samuti aastaringselt ja eriline boonus on see, et suurem osa aastast paistab seal päike. Kui igal pool mujal võib olla pilves ilm, siis Surfhundis särab ikka päike - tõeline surfiparadiis! Epp ise on rahvusvaheliselt akrediteeritud surfiõpetaja, kes on enda oskuski täiendanud Dahabis, Brasiilias ja mujal maailma nurkades ja annab siinsamas meie pisikeses Eestis kohapeal surfitunde - maailm tuuakse Sulle koju kätte! Mina soovitaks enda puhkust alustada juba mais või juunis Surfhundi külastusega, kuna nagu ma enne ütlesin, siis paistab seal enamus ajast päike! Üheks tingimuseks on, et ööbimine on minimaalselt 2 ööd - aga ausaltöeldes oleks täielik patt sinna vähemaks ajaks jäämine. Kui olete juba mõtetega puhkuselainel, siis meie enda Eesti privaatne surfiparadiis võiks olla kindlasti üks nendest kohtadest, kus tekib see mõnus "mittemidagitegemise" tunne. Kui lähete veidi suurema seltskonnaga ja on vajalik ka suuremat tubast söögisaali, siis on perenaine soojade ilmadega lahkelt valmis ka enda suurest majast välja kolima. Ja kui tahate ennast rohkem liigutada, siis ärge muretsege - küll maal ikka tööd liigub ja võite alati ennast maatöödele appi pakkuda. Ja noh, liigutamiseks tasub loomulikult surfitunde võtta ja endale uue oskuse selgeks teha! Ah ja ma ei jõudnudki veel mainida, kui lustakad surfikoerad seal elavad. Kui ma poleks oma silmaga näinud, kuidas nad surfilaual surfasid, siis ma ei usuks. Aga nii see on - 3 sõbralikku borderkollit Nublu, Polli ja Betty tunnevad ennast selles keskkonnas väga mõnusasti ja koduselt. Ja kui teil veab, siis saate nendega suureks sõbraks selliselt, et nad on nõus teiega koos mõnekilomeetrise matka mööda rannajoont kaasa tegema.

No see taust ja pildid oleks justkui väljamaa ajakirja kaanelt, mis reklaamib ideaalseid puhkusereise paradiisi! Koerad jäid kaadri taha rannaliivale:)


Ma ei liialda, kui ma ütlen, et tegemist on ühe mu lemmikpaigaga Eestis ja ootangi juba pikisilmi kevadet, et jälle minna lapsepõlvelõhnade keskele võrkkiike raamatut lugema ja unistama. Muidugi oleks omaette tore seda maapealset paradiisi külastada ka talvehooajal, see on kindlasti elamus omaette - hommikul ärgates sirab päike tuppa, lähed teed pisikese matkatiiru ümbruskonnas, käid mere ääres jalutamas, tagasi tulles kokkad kuuma suppi. Õhtul vaatad kaminatuld, poed kallima kaissu ja loed enda lemmikraamatut.

Tagasiteel surfamast koju ostsime teeäärest kohalikelt mustikakorjajatelt paar karpi mustikaid, mis siiani sügavkülmas on ja millest aeg-ajalt raatsin teha imemõnusaid smuutisid, mis meenutavad selle imelise suve värve, lõhnu ja maitseid...

Tänks, et selle pika pika postituse läbi lugesite, teie surfiKärp! Aa ja kes veel mõtleb, miks mul keset suve tutimüts peas on, siis merel puhub küllalt tugev tuul, sellepärast armastavad surfarid suviti ka mütsi kanda:)
FAKTE

Kodulehthttp://surfhunt.ee/

Facebook: https://www.facebook.com/surfhunt.ee/?fref=ts
Kohti: Mõnus väike seltskond (erinevatesse majadesse mahub 2-6 inimest)
Võimalused: surfitunnid, surfivarustuse rent, telkimisvõimalus, väliköök, rattalaenutus, paadilaenutus, lõputu õnnetunde leidmine