Sunday, 19 February 2017

Käbliku Pruulikoda - õlletegu koos Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisiga

Jah postituse pealkiri kõlab nagu katkend mingist veidrast (täiskasvanute) muinasjutust. Aga umbes selline tunne mind terve Käblikus oldud nädalavahetuse jooksul valdaski - peaosas siis mina Lumivalgekesena ja kaasas tublid töömesilased seitsme pöialpoisi näol (tõe huvides tuleb öelda, et umbes poole tööst tegin ma siiski ise ära nagu ühele õigele eesti naisele kohane). Niisis sel korral on minu muinasjutu keskmeks üks imevahva paik imevahval Põlvamaal - Käbliku Pruulikoda. Muidugi panen selle loo kirja täiesti algaja õllepruulija vaatevinklist, nii et pikemaajalise kogemusega õlletegijad saavad kindlasti lugeda ja muheleda.

PUHAS KÄSITÖÖ

Olete tähele pannud, et Eestis on juba viimased mitu aastat saanud tohutult populaarseks käsitööõllede tegemine ja tarbimine? Tegelikult on populaarne ükskõik, mis tootele või tegevusele "käsitöö" ette panna ja juba ongi see ustavale tarbijatele müüdud - ikkagi käsitöö. Ma isegi üritasin ükskord peikale nõudepesemise apetiitseks teha, kui mainisin, et näed paljudel on nõudepesumasinad kodus, kuid meil siin toimub ehe käsitöönõudepesu. Tuleb tunnistada, et nõudepesu see väide siiski kuidagi meeldivamaks ei muutnud, kuid tore on ju nii mõelda. Aga tulles nüüd tagasi käsitöö ja õlleteo juurde - esiteks on  ise tohutult põnev järgi vaadata, et mis maagilisel viisil see õlu ikka pudelisse saab (sama eluline ja oluline küsimus nagu see, et kuidas saab moos kommi sisse?) ja teiseks on mulle juba ammu huvi pakkunud, et mis on see imeline magus aroom, millest kõik õlleteo juures viibinud kirjanduseklassikud ( ja ka sellesse kategooriasse mittekuuluvad isendid) pajatanud on. Pärast seda, kui olime ühel esmaspäeva õhtul diivanil lebotades Osoonis näinud Käbliku Pruulikoja tegemisi ja kuulnud, et nad võtavad ka lahkesti külalisi vastu, podiseski valmis mõte - lähme ja vaatame oma silmaga üle! Mõeldud tehtud ja nii seadsimegi järjekordsel nädalavahetusel autorattad Põlvamaa poole teele.

KÄBLIKU PRUULIKODA

Pruulikotta saabudes olid põõsad ehitud eredalt põlevate lambikettidega - majakesed nägid välja nagu tõelised päkapikumajad - rookatustega ja ilusasti valgustatud. Seega sobiv muinasjutuõhustik oligi tekitatud. Igal päkapikul oli oma tuba ja meie ööbimismajas oli tervelt 3 korrust - esimesel korrusel köök koos päkapikkude söögitoaga, kus oli muideks imekaunis kamin ja saun, teisel korrusel suur nõupidamisteruum ja kolmandal korrusel magamistoad.

Rookatusega päkapikumajake. Suvisel ajal peaks seal olema ka üks tore saal, kus uksed avanevad hoovi poole

Nagu võite aimata, siis seltskond oli üsna mehine - mina ja 6 pöialpoissi Tallinnast, - Õnneseen Oi, Aevastaja Dan, Unimüts Ants, Ninatark Tõnn, Toriseja Mel, Häbelik Sass ning viimasena ootas meid siis juba kohapeal pruulikojas Doktor Jan, et algajatele õllepruulijatele (kuid pikaajalistele õllegurmaanidele) näidata, kuidas käib üks õige õlletegu. Esmalt viisime läbi degusteerimise - oli nii neid õlusid, mis mulle väga meeldisid, kui ka neid, mis mulle pigem peale ei läinud, kuid samas usinatele (õlle)pöialpoistele väga meeldisid. Minu eriline lemmik oli troopilise mango ja greibi mekiga "El Mosaico". Nagu Lumivalgekesele kohane, siis sain ka erikohtlemise osaliseks ja mekkida pehmema maitsega õlut (loe: naistekat) - see oli roosat värvi ja vaarikamekiga (iga Disney printsessi unistus?), mis oli samuti kindlasti üks mu lemmikute hulka kuulujatest. Õllevalik oli igati eeskujulik ja vahvalt kaasahaaravate nimedega. Parima nime auhind läheb kindlasti "Hop Tvoyu Mat" nimelisele kesvamärjukesele.

Kohalik kogenud õllemeister Janar.. Õlletünnidel ilutsesid pesuehtsad käblikud.  Pildi autor: Daniil Harik



ÕLLETEGU

Laupäeva hommikul pärast kosutavat hommikusööki (praemunad, peekon, võikud jm) ootas meid ees tõsine õlletegu, mis tõotas aega võtta ligi 7 tundi. Ja teate, see maailm oli minu jaoks nii uus ja üllatusi täis. Esiteks sain teada, et õlleteo jaoks kasutatakse spetsiaalselt programmi, mis annab sulle ette erinevad kogused, kui palju on vaja linnaseid, humalat jm patta podisema panna, et ikka hää mekiga õlu tuleks. Ühtlasi näed tänu programmile ära õlle ligikaudse värvuse ja kanguse. Janar teadis öelda, et õlletegu on lihtne - kui oskad süüa teha, siis saad kenasti hakkama ka õllepruulimisega. Kohe oli meil võimalus selle väite tõesus järgi proovida. Alustasime siis sellest, et linnased oli vaja kaaluda ja seejärel peeneks jahvatada - alustasime old school ehtsas käsitöö stiilis läbi jahvatusmasina vändates. Õige pea saime aru, et selliselt toimetades läheb meil terve päev ja pöördusime automatiseeritud masina poole, 2 minutit ja tundidepikkune jahvatustöö oli tehtud.

Käsitöö linnasejahvatus. Pildi autor: Daniil Harik
Taustaks rääkis pruulmeister Janar meile pikalt - laialt õlletegemise võludest ja valudest ja juttu jätkus kauemaks. Kui ta esialgu hakkas õlut tootma siis tundus, et vat kus vahva amet ja saab muudkui õlut teha ja müüa, siis reaalsuseks kujunes see, et õlletegemist on vast ehk 10% ajast ja ülejäänud 90% kulub bürokraatiaga tegelemiseks. Ei ole lihtne see alkoholitootjate elu seoses aktsiisi, seadusandluse jm kaasnevaga. Kuulsime lustakaid lugusid õlletünnide taatlemisest ja kuidas see pealtnäha lihtne tegevus siiski tohutustes kogustes aega võib võtta ja iga toruseinale jääv piisk loeb. Ja seda, et kui meil ei oleks töökaid hiinlasi, siis ei tegutseks ilmselt ka Käbliku Pruulikoda sellisel kujul nagu nad praegu olemas on. Kuid neid jutte detailselt kirjeldama ei hakka, et teil jääks ka endal avastamisrõõmu, kui Käblikusse satute.

Õlletegu täies hoos. Pildi autor: Daniil Harik

Vahepeal toimus õlleteos pause - pidime ootama, et õlu meskiks ja podiseks, et saaks järgmiste sammude juurde minna. Nende pauside ajal jätsin enda pöialpoisid pruulikotta sumisema, ja läksin jalutama, et ümbruskonnas veidi ringi vaadata. Nagu igas muinasjutus - siis leidsin ka seal metsade vahel üles hobused. Seekord küll mustad, mitte valged, kuid siiski olid need ühed ilusad loomad.
Hobud tulid pai norima

Tänapäevases muinasjutus istus prints valgel hobusel õlleklaasi taga pruulikojas ja arutas sõpradega maailmaasju. Puude vahel jalutades tekkis juba hirm, et millise nurga tagant see kuri nõid koos mürgiõunaga välja hüppab ja pöördusin igaksjuhuks tagasi pöialpoiste juurde. Jalutuskäigul avastasin ka majade kõrval oleva suure järv ja jällegi tekkis tunne, et tahaks väga Käblikut külastada ka suvisel ajal - kui keegi teab nippi, kuidas suvesse tekitada juurde vabu nädalavahetusi, siis võib mulle julgelt märku anda.

HURMAVALT MAGUS LÕHN

Ringkäigult tagasi pruulikotta jõudes tungiski mu ninasõõrmetesse see imeliselt magus lõhn, mida kõik õlleteo juures viibinud kirjeldanud on. No tõesti oli mõnusalt eriline lõhn ja andis aimu, et ju ikka peab sellest laarist üks hea mekiga õlu tulema. Katsetamiseks kasutasime Enigma humalat, mida isegi Janar ei olnud veel proovinud - võtsime selle riski, sest jänes šampust (antud juhul head õlut) ei joo.  Siit edasi peab meie õllelaar kuu aega käima ja seejärel villitakse pudelitesse ja jõuab märtsi alguses meieni, siis saame ka kinnitust kas meist õllepruulijatena saab asja või mitte. Villimiseks kasutatakse Käblikus omatehtud massinat, mis oli jälle huvitav ja esmakordne nägemine.

Kuidas saab komm moosi sisse ja õlu pudelisse?

Muideks, kas te ei ole kunagi mõelnud, et kuidas kõik need ägedad käsitööõllede sildid ja nimed tekivad? Mina olen küll mõelnud, et no peab ikka loovus olema, need on justkui tõelised kunstiteosed. Heureka! Selgus, et Käblikus tehaksegi koostööd erinevate kunstnikega, et pildid pudelile saaks - nimede osas on kohalikud õllemeistrid ise leidlikud olnud. Õlleteo vahel käisime söömas ka minu ühes lemmiktoidupaigas Pizza Olive's - killuke Itaaliat otse Lõuna-Eesti mägimaastikul. Kuid selle imelistest maitsetest kirjutan mõnel teisel korral.

Keskendunud õllemeister pruulimishoos. Pildi autor: Daniil Harik


Loodan, et sütitasin teie peades nüüd mõtte, et mis oleks, kui läheks sõpradega õlut pruulima - paketi sisu osas saab kohalike meistritega kokku leppida, kas soovite nii degusteerimist, õlletegu kui ka ööbimist ja toitlustust. Kindlasti oleks see eriline ja vahva idee näiteks poissmeesteõhtu pidamiseks neile, kes ei pea vajalikuks linnamelusse sukelduda ja otsivad pigem uutmoodi mälestusi. Ja samuti on tore sõpradega lihtsalt koos ühiselt midagi uut ette võtta ja proovida päris enda maitse järgi üks korralik õllelaar kokku keerata. Muideks Käbliku kompleksis on peetud ka pulmapidusid, firmaüritusi ja sünnipäevasid.

Nagu ikka on igal muinasjutul lõpp. Meie muinasjutt lõppes selliselet, et seitse pöialpoissi jäid veel teisekski õhtuks õlusid degusteerima, kuid Lumivalgeke põgenes sel korral linna (sest et Tartu oli niiiiiii lähedal ja niiii ammu ei olnud käinud). Kui otsite uutmoodi elamusi, siis minge ja vaadake kindlasti oma silmaga Käbliku Pruulikoda üle ja kirjutage omaenda eriline õllemuinasjutt....

FAKTE

Koduleht: http://kabliku.eu/index.php/et/
Facebook: https://www.facebook.com/KablikuPruulikoda/?fref=ts
Asukoht: Põlvamaa
Ööbimine: majutus kuni 48 inimesele
Võimalused: ööbimine, seminar, koolitus, toitlustus, saun,  
Tegevused: õllepruulimine, paadilaenutus, kalapüük, telkimine, grillimine

No comments:

Post a Comment