Thursday, 2 February 2017

Surfhunt - peidetud surfilaguun Pärnumaa männimetsade vahel

Täna tahan ma viia teid tagasi suvelainetele - pange enda silmad kinni, kujutage ette kerget merekohinat ja männipuude sahisemist, hingake enda kopsud täis värsket männimetsalõhna ja tundke, kuidas päike teie põski paitab, samal ajal kui varbad vaikselt liiva alla poevad. Ninasõõrmetesse imbub väliköögist tulev grillilõhn, kallim lebotab võrkkiiges ja loeb raamatut, Sina kokkad samal ajal koos parimate sõpradega. Ja see päike ja rahu ja vaikus, mis on ümberringi on vallutanud kõik su meeled. Tõeline rahu. Tõeline puhkus. Tõeline idüll.

Varbad liivas, lained kõrvus loksumas ja kuum päike nahka paitamas.



SALAJASE SURFIPARADIISI AVASTAMINE

Lähenema hakkas meie tutvumise 3.tähtpäev - 28. juuli ja tahtsime selle puhul midagi erilist teha. Kui tavamõistes (ma tean, et üldistada pole ilus) oleks paaride jaoks see "midagi erilist" spa-külastus või õhtusöök linna kõige uhkemas restoranis, siis meie oleme niipalju maakad küll, et igal vabal hetkel tahaks linnakärast eemale uusi paiku avastama. Hakkasime Airbnb-s erinevaid majutuskohti läbi kammima ja meie ainsaks kriteeriumiks oli, et ööbimine peab asuma meie tutvumispaiga Matsiranna läheduses. Ojar leidis lõpuks ühe koha, mis võiks sobida. Vaatasin pilte ja olin kõhkleval seisukohal - no ma ei tea, tundus nagu täielik padrik in the middle of nowhere. Mingi ime läbi me siiski otsustasime, et hästi, veedame enda nädalavahetuse selles padrikus  ja kirjas oli, et surfata saab ka. Seda polnud me kumbki proovinud ja noh, miks siis ka mitte midagi ennast selles valdkonnas arendada?

Etteruttavalt öeldes oli see ikka megahea valik romantilise nädalavahetuse veetmiseks!
LAPSEPÕLVEMÄLESTUSED JA KOHTUMINE SURFARIST HUNDIGA

Asusime teele ja märkasime, et sõites läksid teed järjest kitsamaks ja teekate järjest ebakvaliteetsemaks. Lõpuks tundus, et olemegi tihedas padrikus ja ehk juba eksinud, kuniks paremal hakkas vilksamisi paistma meri. Me olime päästetud, ei olnudki kuskile eksinud ja täiesti õigel teel. Saime kindlustunde ka faktist, et teeääres oli puidust vormitud silt, kus oli sulaselges eestikeeles kirjas "Surfhunt". Kui lõpuks kohale jõudsime, siis sai veelkord kinnitust teada ja tuntud tõde - esmamulje võib olla väga petlik, nii et ärge uskuge seda, mida te pildilt näete! Minu ees rullusid lahti lapsepõlvelõhnad ja olin sattunud mõnusate looduslike puumajakeste lummusesse. Puumajakesed moodustasid loodusega ühtse koosluse ja ei domineerinud kuidagi ümbritseva männimetsa üle, vaid  sulandusid sellega kokku justkui Pärdi klaveripalades hoolikalt üksteise kõrvale valitud noodid.
Ülilõõgastav vaade magamistoa aknast hommikul ärgates

Kui olin saanud kopsudesse tõmmata korraliku hingetäie männimetsalõhna, tuli koheselt meelde, kuidas lapsena veetsime terve päeva kuumal rannaliival Lemmerannas, suplesime ning püüdsime merel "(laine)jänkusid", mängisime palli ja lugesime ajakirju või koomikseid. Õhtul, pärast pikka päeva,  jalutasime läbi männimetsalõhnalise õhu tagasi tädi hubasesse suvilasse, et kaminasoojas kaarte mängida. Tee pealt oli muidugi kohustuslik kaasa korjata vaarikavarsi, et nendest teed keeta ja seda kamina ees küpsiseid pugides raamatulugemise või lauamängude kõrvale nautida.

Mmmm, mu lemmik vaarikavarretee pliidil podisemas

Esimest korda kohale jõudes oli perenaine Epp "surf" Hunt parajasti merel surfitundi andmas (kui Mariin peikaga Surfhundi jõudis, olid surfitunnid juba alanud). Uudishimulikud nagu me oleme, kolistasime ise ringi, leidsime üles enda "padrikus asuva rannamaja". Padrikust oli asi kaugel, maja kõrval kasvasid lihtsalt väga ägedad kadakad, mis pildil olid jätnud padriku mulje. Meie pisikese rannamaja kõrval oli veel suur elumaja ja hundimaja, kus Epp võtab külalisi vastu, nii et oli ikka natuke tsiviliseeritum paik, kui esialgu piltidelt tundus. Tõstsime asjad enda rannamajakesse ja läksime perenaist otsima. Kui jõudsime kõhutunde najal liikudes randa, võttis meid vastu äge pilt - Epp kaugel põlvini vees hoolsatele surfiõpilastele tundi andmas, lained loksumas, 3 borderkollit rannajoonel ja vees hullamas. Saime veelkord kinnitust, et oleme õiges kohas, et olime hõivanud õige maja ja, et oleme igati oodatud. Õhtul grillisime ülimõnusas väliköögis ja sõime kokatud saadusi värskes õhus, Epp pakkus meile veel isekasvatatud basiilikut toidu peale lõigata. 
Ah niisama, sattusime juhuslikult muinasjutumetsa, kus (nähtamatu sarvega) ükssarvikud meid puude vahelt piidlesid ja tulid siis julgesti paisid norima...

Lisaks meile olid kõrvalmajas külalised Venemaalt, kes olid tulnud nädalaks perega koos rahu ja vaikust nautima - väga viisakad ja meeldivad külalised. Õhtul läksime mereranda jalutama, taevas oli täiskuu, justkui meie esimese "deidi" õhtulgi, meri oli peegelsile, kõik oli täiuslik üheks hiliseks supluseks. Ja vesi oli soe! Seda ütlen mina, kes ma olen tegelikult täielik külmavares. Esimene kord Surfhundis jättis nii kustumatu mulje, et hakkas kibelema ja kiirustasime ruttu-ruttu tagasi.

SURFILAAGER

Siinkohal pean teil paluma õige meeleolu loomiseks jällegi taustaks mängima panna ühe loo. Ma ei saa parata, aga tihtipeale on nii, et lugudega seostuvad kindlad kohad, mälestused ja inimesed. Ma usun, et teil kallid lugejad on samamoodi. Ja see lugu on kindlapeale üks ideaalne surfilugu - pikutad sooja päikse käes liivarannal, kuulad merekohinat, taustal mängib muhe muusika, võib-olla tuleb keegi külma Corona või jahutava jääkohviga!



Niisiis, kuhu me jäime? Tahtsime enda imelist leidu jagada ka sõpradega - mõeldud, tehtud, valisime välja kuupäevad ja toimuma sai meie isiklik Surfilaager. Selles nädalavahetuses oli midagi maagilist - loksusime surfilaudadel, kes proovis tuulesurfi, kes aerutas SUPilauaga, kes harrastas lohesurfi. Varustuse (sealhulgas kummiülikonnad) saime kohapealt laenutada. Kui parajasti surfamisest isu täis oli, siis lebotasime rannaliival, kuulasime muusikat ja jutustasime niisama maailma asjadest. Filosofeerisime, et kumb on etem, kas tuulesurf või lohesurf - poteitõu, potaato võiks vist siinkohal öelda - ehk siis igaühele oma.
Ruttu, ruttu merele, enne kui tuul vaibub.

Õhtul tegime kõik koos süüa (taaskord au ja kiitus väliköögile, kus on ahjuga pliit ja voolav vesi) ja vaarikavarreteed! Kujutate te mu õnne, kui ma avastasin sealsamas kasvamas vaarikapuhmaid. Kes soovib toas süüa teha, siis ka seal on pisike pliit olemas. Õhtu sisustasime terrassil mängude mängimisega ja kuna oli juhuslikult Eesti Vabariigi sünnipäev, siis olime loomulikult teinud selle puhul küpsisetorti. Kuna Epul oli parajasti külas palju lapsi, siis kutsusime ka nemad meie seltsi (või tulid nad koogilõhna peale?) ja mängisime kõik koos rikkis telefoni. See osutus lõpuks väga meeleolukaks mänguks, kus 11-aastane telefonioperaator hakkas prantsuse keeles kõnelema ja arvas, et me oleme ikka täitsa harimatud, et ei saa aru, mis ta meile kõrva sisse sosistas. Oh neid tänapäeva noori.

Laintesse heidan end, laintesse peidan end....Wuhuuu, let's go!

Viimasel päeval läksime jälle külla kohalikele hobustele, kes elavad vist küll maailma õnnelikemate hobuste elu - kalpsavad päevad läbi karjamaal, näksivad heina, naudivad värsket õhku ja päikest. Ma ei liialda, kui ütlen, et kui 2016 aasta lõpus küsiti, et meenuta midagi toredat läinud aastast siis meie enda pisike Surfilaager oli vaieldamatult esimene asi, mis meelde tuli (ja ega neid aastast 2016 väga palju rohkem meelde ei tulnudki). 

Minu lemmikud -  ülitore ja päikseline ja positiivne surfilaagri crew


Ja loomulikult ei saa siinkohal unustada meie Surfilaagri hümni - Koit Toome "Rannamajake", mida kuulasime hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Oeh ja ma ei olegi jõudnud veel kiita, seda ülimalt maitsekat sisekujundust - selle peate küll enda silmadega üle vaatama, sest mina nii ilusaid pilte ei oska teha, mis seda hubasust ja maitsekust edasi annaksid.

ÕNNELIK ELU

Ja Epp ise elab aastaringselt selles idüllilises paigas - kas ta pole mitte õnnega koos? Ta ootab endale külalisi samuti aastaringselt ja eriline boonus on see, et suurem osa aastast paistab seal päike. Kui igal pool mujal võib olla pilves ilm, siis Surfhundis särab ikka päike - tõeline surfiparadiis! Epp ise on rahvusvaheliselt akrediteeritud surfiõpetaja, kes on enda oskuski täiendanud Dahabis, Brasiilias ja mujal maailma nurkades ja annab siinsamas meie pisikeses Eestis kohapeal surfitunde - maailm tuuakse Sulle koju kätte! Mina soovitaks enda puhkust alustada juba mais või juunis Surfhundi külastusega, kuna nagu ma enne ütlesin, siis paistab seal enamus ajast päike! Üheks tingimuseks on, et ööbimine on minimaalselt 2 ööd - aga ausaltöeldes oleks täielik patt sinna vähemaks ajaks jäämine. Kui olete juba mõtetega puhkuselainel, siis meie enda Eesti privaatne surfiparadiis võiks olla kindlasti üks nendest kohtadest, kus tekib see mõnus "mittemidagitegemise" tunne. Kui lähete veidi suurema seltskonnaga ja on vajalik ka suuremat tubast söögisaali, siis on perenaine soojade ilmadega lahkelt valmis ka enda suurest majast välja kolima. Ja kui tahate ennast rohkem liigutada, siis ärge muretsege - küll maal ikka tööd liigub ja võite alati ennast maatöödele appi pakkuda. Ja noh, liigutamiseks tasub loomulikult surfitunde võtta ja endale uue oskuse selgeks teha! Ah ja ma ei jõudnudki veel mainida, kui lustakad surfikoerad seal elavad. Kui ma poleks oma silmaga näinud, kuidas nad surfilaual surfasid, siis ma ei usuks. Aga nii see on - 3 sõbralikku borderkollit Nublu, Polli ja Betty tunnevad ennast selles keskkonnas väga mõnusasti ja koduselt. Ja kui teil veab, siis saate nendega suureks sõbraks selliselt, et nad on nõus teiega koos mõnekilomeetrise matka mööda rannajoont kaasa tegema.

No see taust ja pildid oleks justkui väljamaa ajakirja kaanelt, mis reklaamib ideaalseid puhkusereise paradiisi! Koerad jäid kaadri taha rannaliivale:)


Ma ei liialda, kui ma ütlen, et tegemist on ühe mu lemmikpaigaga Eestis ja ootangi juba pikisilmi kevadet, et jälle minna lapsepõlvelõhnade keskele võrkkiike raamatut lugema ja unistama. Muidugi oleks omaette tore seda maapealset paradiisi külastada ka talvehooajal, see on kindlasti elamus omaette - hommikul ärgates sirab päike tuppa, lähed teed pisikese matkatiiru ümbruskonnas, käid mere ääres jalutamas, tagasi tulles kokkad kuuma suppi. Õhtul vaatad kaminatuld, poed kallima kaissu ja loed enda lemmikraamatut.

Tagasiteel surfamast koju ostsime teeäärest kohalikelt mustikakorjajatelt paar karpi mustikaid, mis siiani sügavkülmas on ja millest aeg-ajalt raatsin teha imemõnusaid smuutisid, mis meenutavad selle imelise suve värve, lõhnu ja maitseid...

Tänks, et selle pika pika postituse läbi lugesite, teie surfiKärp! Aa ja kes veel mõtleb, miks mul keset suve tutimüts peas on, siis merel puhub küllalt tugev tuul, sellepärast armastavad surfarid suviti ka mütsi kanda:)
FAKTE

Kodulehthttp://surfhunt.ee/

Facebook: https://www.facebook.com/surfhunt.ee/?fref=ts
Kohti: Mõnus väike seltskond (erinevatesse majadesse mahub 2-6 inimest)
Võimalused: surfitunnid, surfivarustuse rent, telkimisvõimalus, väliköök, rattalaenutus, paadilaenutus, lõputu õnnetunde leidmine

No comments:

Post a Comment