Wednesday, 1 March 2017

Nädalavahetus Ida-Virumaal vol 1. - esimene päev enne Narvat ja Narvas kohapeal

Üks asi, mida ma eriti naudin on igasugused väljasõidud ainult oma perega, kolmekesi ja tavapärasest kodukeskkonnast välja. Sellised pisikesed reisid toovad praktiliselt alati päevakorda uued mõtted ja teemad, sest ekstra perele võetud aeg soodustab palju sügavamal tasandil vestlemist, mis teinekord avab nii mõnegi uue ukse. Argises päevas enamik meid ilmselt ei märkagi, kuidas käib samade asjade üha enam ja enam üle leierdamine ja nii jääb uute teemade ning vaatenurkade leidmine tahaplaanile. Igatahes oli kogu meie väikesel perel tunne, et peaks planeerima ühise nädalavahetuse, kus kõikide vanaemade, isade-emade ja sõprade soovid ja tahtmised jäävad vastuseta ning oleme ainult meie.

Mis on pildil?


Kui mul alguses oli idee minna Viljandimaale, kust ma ka originaalis pärit olen, siis peale veidikest asjaajamist sai selgeks, et see minek jääb rohkem kevadesse. Sel lihtsal põhjusel, et koht, mida tahtsin teile tutvustada, eriti aktiivselt hetkel ei toimeta. Niisiis, peale mõningast järelemõtlemist hakkas mulle sümpatiseerima hoopis Ida-Virumaa, mis ilmselt paljudele meist ei ole ülemäära tuttav piirkond. Meie eesmärk oli laupäeva hommikul sõitu alustades jõuda õhtuks Narva linna, kus meil olin broneeritud jõe-äärne majutus, ning pühapäeval külastada kindlasti Kohtla-Nõmmel Eesti Kaevandusmuuseumit. Ülejäänud kava oli meil suhteliselt vaba ja ainuke soov oli, et püüame näha ja käia võimalikult paljudes erinevates kohtades, mis tee peale jäävad. Infoks veel, et nädalavahetuse Ida-Virumaal jagasin kaheks postituseks, millest esimene on teie ees ja kus kirjutan teile Narvasse jõudmisest ja linnast endast, teises postituses jagan teiega üliägedat kogemust Eesti Kaevandusmuuseumist.



PEIPSI JÄRV 

Esimeseks peatuskohaks meie reisil sai Peipsi järv. Tollel nädalavahetusel oli eriti külm ja karge ilm, päikest ei paistnud ja taevas oli ühtlaselt hall. Üleni jääs Peipsi oli sel päeval täpselt sama hall. Midagi täiesti imelist oli selles meeletu suures ja laias väljas, mis majade ja aedade tagant välja paistis. Kohe kui Mustveesse sisse keerates Peipsile pilgu heitsin, ütlesin mehele, et lähme järvele. Kuigi järvele minekuks on kohti palju, siis meie sõitsime Mustveest natuke välja ja läksime jääle mööda muuli. Koha tunneb ära väikese pruuni kioski ja pisukese parkimisplatsi järgi. Autosid oli selles väikeses parklas palju, kuid näha ei olnud hingelistki. Ilm nagu olekski sellel hallil päeval maganud ja kõik inimesed samamoodi.

Nagu ma ütlesin - kõik oli hall. Jalge all Peipsi.

Kuigi võib tunduda, et lihtsalt Peipsi peale minek ei ole midagi erilist, siis tegelikult on see täiesti kogemus omaette. Kõndsime kolmekesi järve kaldast kuskilt 20 meetrit edasi. Ükskõik kuhu vaatasime, kõik sulas kokku üheks tervikuks. Püüdsime märgata kalamehi, keda teadsime järvel olevat ja pika silmade kissitamise peale nägimegi paaris kohas musti täpikesi. Lustisime veidi jääl, joonistasime oksaga lumele pilte, nautisime puhast õhku ja lõpmatuse tunnet. Lisaks tegime hunniku 360 kraadi pilte, et saada kogu seda valget välja pildile ja teiega ka jagada. Jäält ära minnes rääkisin mehele elavalt, et tahaks järvele ööseks telkima tulla, mille peale ta heatahtlikkusest minu vastu nõustus küll teemat edasi arendama, kuid mille puhul me mõlemad mõtlesime, et ilmselt on see natuke hull mõte. Hiljem nägin uudistest, et Peipsile on telklaager püsti pandud.

Kui ma reisi lõppedes tütre käest küsisin, mis oli tema lemmik tegevus kogu reisil, ütles ta koheselt Peipsi.




VALASTE JUGA

Edasi oli meil plaan minna Kiviõlli ja vallutada mägi. Ükskõik milline, peaasi et mägi. Plaan oli hea, sooritus vilets. Käisime küll Kiviõli Seikluskeskuses ära, kuid suusatama ega lauatama ei tahtnud minna ja seega tundus niisama mäepileti ostmine mõttetu. Sellist kohta ei osanudki enam leida, kust võiks lihtsalt mäkke ronida ja ümbruskonnale veidi avaram pilk heita. Kiviõli Seikluskeskusest on aga Mariin pikemalt juba kirjutanud, seega kellel huvi, saab seda postitust siitsamast Estonishingist lugeda.

Külmunud Valaste juga


Meie läksime aga edasi Valaste joa juurde, mis on teadupoolest Eesti kõrgeim juga. Platvorm on viimased 7 aastat olnud külalistele suletud, mistõttu õnnestub hetkel piiluda vaid läbi metallvõre. See tekitab küll veidi tunde, et miskit jääb puudu. Samas on see Eesti mõistes kahtlemata üks eriline koht, eriti kevadpäikseliste ilmadega, kui päevavalgus toob esile kivimite eri toonid ja struktuuri.




NARVA LINN 

Teel Narvasse sattusime juhuslikult peale ühele hobusekarjale, kes tee ääres stoiliselt heina sõid. Tegimegi väikese peatuse, et neid natuke lähemalt vaadata. Seal tundsin juba esimest korda, et hakkame Narvale lähenema, sest lisaks meile jälgis hobuseid ka üks pereisa oma kahe lapsega. Sellel konkreetsel faktil ei olnud Narvaga muidugi midagi pistmist, kuid kui ta meiega sõbralikult vene keeles rääkima hakkas, käis mõte korraks läbi küll, et kas nüüd ongi see koht, kus eestlased said otsa ja edasi tuleb oma vigane vene keel ja puudulik kehakeel appi võtta. Nii palju saime elukaaslasega kahe peale aga aru, et teelt edasi toimub jaht ja ta soovitas meil seda vaatama minna. Edasi sõites nägimegi jahimehi ajujahti pidamas, kolm-neli neist väikeste vahemaade tagant tee peal hoidmas oma territooriumi silma all, samal ajal kui teised olid metsas. Tahes tahmata tekkis mingi mõnus huvi ja elamus sellest pealtnäha sündmustevaesest tegevusest. Linnas elades sellist pilti väga tihti ei kohta.

Vaade vaateplatvormilt

Narva saabusime umbes kella poole kolme ajal päeval ja läksime esimese asjana oma peatuspaika River Guest House´i võtmete järele ja asju ära panema. Kogu teekond ja suhtlus enne majutuskohta oli niivõrd koomiline, et püüan sellest killukese edasi anda järgmises eraldi postituses. Praegu keskendun selle, mida me Narvas teha jõudsime ja mida ma üldse sellest linnast arvan. Kuigi nüüd oleks see koht, kus ma peaks kirjeldama (või vähemalt tahaks), kui meeletult mõnus ja kutsuv kõik oli, siis tegelikult mu esmane mulje linna sisse sõites oli küll ootusärev, kuid üldpildis pigem masendav. Kindlasti aitas asjale kaasa ühtlane hall taevas, mis meid terve päeva saatis, kuid ausalt öeldes jäi see tröösitu pilt mind saatma veel kojugi jõudes. Mitmekümneid nõukogude aegseid paneelmajasid üksteise kõrval, räämas ja renoveerimata eramajad, väsinud ja vanad äripinnad, amortiseerinud vabrikud. Ma nägin kogu linnas kokku vaid kaht uut hoonet. Mõlemad kaubanduskeskused.  Teel olles oli mul arvamus, et ilmselt Narva üllatab mind mingil viisil oma ilu ja olemisega, kuid pigem tegi see linn hoopis mõtlikuks, kuidas Eesti üks suurim linna näikse olevat riiklikul tasandil justkui hüljatud. Tunnistan, et kuna enamik minu Narvast jäi õhtusele pimedale ja suhteliselt lühikesele ajale, siis ei ole see kindlasti täielik pilt olukorrast.

Vaade meie peatuspaigast jõele
Meie majutuskoht oli isegi mulle ootamatult suurepäraselt valitud, sest olime Hermanni linnusest umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel otse jõe kaldal. Mõni minut mööda jõe kallast linna südame poole ja juba olimegi jõepromenaadil, mis oli kaunis ja hästi valgustatud. Kell oli vahepeal saanud juba veerand viis ja väljas hakkas pimenema. Sellelt promenaadilt avastasin ka ühe parima välijõusaali, mida seni olen kohanud. Kõhu-, selja-, jalalihased - neid kõiki võis siin erinevate agregaatide peal treenida. Kujutasin ette, kui mõnus on soojemate ilmadega hommikusel ajal siia jõe kaldale trenni tegema tulla ja juba oli pilt Narvast pisut helgem. Proovisime muidugi kolmekesi kõik need läbi ka, et kogu jutt ei jääks ainult teooriaks.


NARVA LINNUS JA MUUSEUM

Linnusesse pääsemine osutus algajatele Ida-Virumaalastele päris suureks katsumiseks. Asi on ju iseenesest lihtne - kõnnid möda promenaadi, möödud linnusest, kõnnid mäkke ja keerad paremale - voilaa, sissepääs. Meie aga jõudsime linnusest mööda, vaatasime seda mäge ja mõtlesime, et oo ei, see tundub küll ulme pikk maa, läheks parem tagasi, enne linnust oli ka mingi trepp. Vale, sõbrad, vale. Alati ei ole pealnäha lihtsad lahendused kõige õigemad. Kõndisime kogu tuldud tee linnusest uuesti mööda, üles mööda treppi selleks, et avastada, et igal pool meie ümber kõrgusid suured mitmemeetrised aiad. Olime siis vähemalt poolekilomeetrise ringi teinud, kui tundus, et nüüd saab lõpuks mööda kena alleed linnuse poole pöörata. Mõeldud-tehtud. Ühtäkki leidsime end aga mingi hoone muldkatuselt, kust alla tulek oli 2,5 meetri kõrgusel. Linnus oli justkui käeulatuses, kuid siiski oli võimatu sealt tervelt alla saada. Olime ekselnud tupikusse. Olukord oli juba päris koomiline, kui välja arvata kaasas olnud 7-aastase fustratsioon, kes sellel hetkel oli kaotanud igasuguse usu oma vanemate orienteerumisvõimesse.  Läksime aga jälle tuldud teed tagasi, tegime väikese ringi ja olime lõpuks jõudnud Narva linnusesse.


Muuseum ise oli tegelikult väga põnev ja kindlasti soovitan seal käia. Meil õnnestus olla kell 5 õhtul pea ainsad külalised. Oli ka näha, et lõpuks olid muuseumitädid juba üsna närvilised, sest me tõesti lahkusime vaevalt viis minutit enne muuseumi sulgumist ja päris mitu korda küsiti, kas me ikka teame, et muuseum on kuueni avatud. Teame, teame, chill. Minu hinnangul on 1,5-2 tundi muuseumi külastamiseks piisav, Meil olin aega napilt tund ja seega kõige kohta ma nii põhjalikult lugeda ei jõudnud, kui oleks soovinud, kuid üle jõudsime vaadata siiski kõik ekspositsioonid. Eriti tervitatav on võimalus eksponaate ise katsuda või lähemalt uurida ning selles osas võiksin Narva muuseumi juurde linnukese tõmmata küll.

Hermanni linnus


Mind paelus eriti näitus pommitamiseelsest Narvast, kus oli näha rikkalik Narva vanalinn ja ajalugu. Samuti meeldisid fotod Narvast erinevate fotograafide ja ka linna elanike pilkude läbi. Lisaks olid hetkel veel üleval 2015. aastal läbi viidud linnuse ja selle territooriumi ümberehitamise arhitektuurikonkurssi tööd, kus nägi mitmeid huvitavaid ja moodsaid lahendusi. Kuigi võitjatöö oli selgelt väga hea kontseptsiooni ja läbimõelduse tasemega, siis minu lemmikuks jäi teise koha saanud kavand ULM. Minge vaadake üle ja leidke oma lemmik. Külastajatel on võimalik astuda galeeri, kus avaneb imeline vaade jõele ja Ivangorodi linnusele jõe teisel kaldal. Meie kogesime seda kõike õhtutuledes ja oli ilus. Unustasin veel öelda, et samal ajal, kui me muuseumis viibisime toimus seal parasjagu klassikalise muusika kontsert, mis saatis meid läbi mitme korruse ja tekitas üsna piduliku tunde.

Koht, kuhu me ei jõudnud, aga mis valiti 2016. aasta atraktiivsemaks turismiobjektiks olid Victoria bastionid, mis asuvad linnusest veidi eemal ja mille külastamine tuleb planeerida pigem hommikusse või päevasesse aega. Meie olime lootuselt hiljaks jäänud, sest esimesel päeval saabusime Narva liiga hilja ja järgmise päeva maaalune ekskursioon Kohtla kaevanduses oli kella pealt kokku lepitud. Victoria bastionites on teil võimalik külastada kasematte ehk maakeeli võlvkaarega tunneleid, mis on turistide jaoks taastatud ja kus viiakse läbi erinevaid ekskursioone. Üksikuid huvitavaid objekte on linna peal veel teisigi ja minu meelest on need hästi välja toodud sellel kaardil.


Museum-fun.


Pärast muuseumit olime tegelikult sellest sihitust ringikõndimisest üsna läbi, seega võtsime endale majutukohta õhtusöögiks vajaliku toidukraami, pudeli veini, süütasime kaminas tules ja nautisime koosolemise aega.  Sel reisil tegin endaga ka kokkuleppe nutivabaks nädalavahetuseks. See tähendab, et ma ei avanud telefonis mitte ühtegi äppi, ei suhelnud kellegagi messengeris, ei helistanud kellelegi ja ei võtnud ka kõnesid vastu. Kõik pildid tegi mu elukaaslane. Oli ikka mõnus küll.


FAKTE

Narva muuseum: http://narvamuuseum.ee/
Victoria bastionid: http://bastion.narva.ee/et/bastions/
Majutus: River Guest House, http://www.booking.com/hotel/ee/house-on-the-river.et.html
Asukoht; Narva linn, Ida-Virumaa



No comments:

Post a Comment