Friday, 24 November 2017

Kabli Linnumaja - nädalavahetuse linnumatk tõelises loodusparadiisis

TALVEKS LÕUNAMAALE

Tänane postitus on kindlasti hingepalsamiks kõikidele loodusesõpradele. Nimelt elus esimest korda õnnestus mul osaleda lindude rõngastamise protsessis ja tahaksin seda huvitavat ja maailmapilti rikastavat kogemust ka teiega jagada. Teate, täitsa ausalt kirjutades, siis 5 aastat tagasi ei oleks ma osanud uneski näha, et ma loodusega nii lähedaseks saan. Kõik minu päevad möödusid linnakeskkonnas, nädalavahetustel oli ikka oluline sõpradega kokku saada ja linna peale välja minna või siis mööda maailma eri paiku reisida (peamise eesmärgina siiski uusi linnu avastada). Viie aasta jooksul on mu maailmapilt tohutult avardunud - naudin tohutult seda, kui avaneb võimalus seljakott selga visata ja enda aega värskes karastavas õhus loodusega koos veeta. 

Sihtkoht - Kabli! Septembri lõpus saime veel viimaseid päikselisi ilmasid nautida...
Kätte oli jõudnud septembri lõpp ja seega ka lindude ränne. Muide, olen ka enda tutvusringkonnas sel sügisel täheldanud, et oktoobri alguses lennatakse lõunamaale, päikese kätte patareisid laadima. Seega võib öelda, et paljud inimesed on üle võtnud looduse mustrid - liigutakse sinna, kus on soojem, valgem ja mõnusam. Kuid tuleb tunnistada, et omaette võlu on ka meie sügisesel puude värvimängul ja pimedatel talveõhtutel, kui saab kaminasse tule teha ning ennast mandariinidest ja piparkookidest ogaraks süüa. Tulles nüüd tagasi meie septembri lõpu juurde - seadsime sihi Kablisse, kus avanes suurepärane võimalus ornitoloogide juhendamisel ise lindude rändest osa saada.


KABLI - MU LAPSEPÕLVEMAA

Kohale jõudes ja bussilt maha astudes tervitasid meid õhtupimeduses mere pealt kostvad väikeluikede lauluhuiked, päike oli just loojunud, sõõrmetesse sai tõmmata mõnusat männimetsahõngu, mis kuulub kindlasti sellesse laekasse, kus asuvad minu lapsepõlvelõhnad. Bussisõit ise oli üsna humoorikas, kus bussijuht suvalise külapoe juures poepeatuse tegi ja poest lati suitsuvorstiga naases. Ning järgmises peatuses bussijuhi suitsupausi segada julgenud reisija sai vastuseks küsimusele bussi väljumisaja kohta , et buss väljub täpselt siis, kui see liikuma hakkab. Seega kes soovib omamoodi nostalgilist bussisõidukogemust maaliinil, siis soovitan soojalt Pärnu-Ikla bussireis ette võtta.

Romääns

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Teate, ma ei ole kunagi mõistnud, mis on see nähtamatu jõud, mis paneb inimesed pühendama terve oma elu lindudele? Ja miks mu peika nädalavahetuseti on valmis kell 6 hommikul ärkama, et minna linde uurima? No selle nädalavahetusega sai see mulle igatahes vägagi selgeks. 

Linnud auu, kus te olete?

Arvestades asjaolu, et ma armastan kaua magada, siis võtsin kokku kogu oma tahtejõu, et reedel kell 6.15 äratuskella peale ärgata ja minna linnujaama. Kell 6.30 pidime kohal olema, kuna päikesetõusuga pidi pihta hakkama ka lindude liikumine.



KOHTUMINE LINNUMEES JAAGUGA

Linnumajas kohtusime linnumees Jaaguga, kelle tööks ongi lindude rõngastamine ja uurimine. Lindude püüdmiseks olid üles seatud erineva silmaga võrgud - suurema silmaga kakkude jaoks ja väiksema silmaga pisemate laululindude jaoks. Võrke oli kokku 10 ringis + üks suur suur võrk, mille lõpus oli pisike linnupuurike, kuhu linnud tuli ajada. Üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, seega vaadake ise.

Tohutusuur linnuvõrk, mis igal aastal Kablis üles pannakse



Tohutusuur linnuvõrk lähivaates

Linnumees Jaak

Aga teate, kui maagiline see hommik oli - äsja oli olnud esimene öökülm, seega laudtee oli looduse poolt härmatisega valgetriibuliseks värvitud. Meri auras õrnalt ja keset seda auru hõljusid valged luiged. Endalegi üllatuseks (kuna ma kardan hirmsasti kõrgust) ronisin vaatetorni, et nautida tõusva päikese esimese kiiri ja endasse talletada kogu seda looduse ilu. 

Sellist auravat merd ei ole ma muul ajal näinud kui hommikul kell 7....

Looduslik maalritöö

Linnurõngastamine ise nägi välja selliselt, et vahemikus 6.30-9.00 käisime pidevalt kontrollimas, kas keegi on võrkudesse lennanud, et linnukesed välja päästa ja rõngastamisele, kaalumisele, mõõtmisele tuua. Rõngastada saime nii üsna levinud punarindasid, lehelindusid kui ka Eesti oludes veidi haruldasemat sinirinda (mina ise oleks küll nende tuvastamisega hätta jäänud, kuid spetsialistid olid omast käest võtta).  

Inglismaa rahvuslind punarind

Kui linnukese võrgust päästad, siis majja transportimiseks kasutatakse selliseid kotikesi

Rõngastamise peamine reegel on, et seda tuleb teha võimalikult kiiresti, et linnuke saaks häirimatult enda rännuteed jätkata. Kaalutakse ja mõõdetakse haruldasemaid lindusid, rõngastatakse kõiki. Hetk, mis mind linnumehi tõeliselt mõistma pani oli see hetk, kui see pisike linnuke mu pihus oli ja ta oli nii siidpehme ja soe ja tema silmadest peegeldusid vastu kõik need riigid ja lummavad vaated, mida ta enda rännuteel näinud on. Siis tekkis kuidagi eriline arusaamine, kui oluline on hoida meid ümbritsevat loodust, et kõikidel elusolenditel oleks mõnus elada.

Parem varblane peos kui tuvi katusel (tõe huvides: tegemist ei ole varblasega)...

Esimesel päeval saime rõngastatud ligi 100 lindu, mis on tegelikult rännunumbrite kohta väga väike arv, järgenvatel päevadel olid numbrid veel väiksemad. Eelmistel aastatel on tegusamatel päevadel need numbri 600-800 juures. Kuid selle aasta eripära pidigi olema väiksed numbrid ja hiline ränne. Küll aga on sel aastal võrkudesse jäänud üle 5000 kiili, mis on minu parimat teadmist mööda Eesti kõikide aegade rekord. Ja kogu selle rõngastamise juures on kõige vahvam hetk, kui sul on linnupuuris korraga kümmekond punarindu ja sa nad sealt vabastad - see vaatemäng oli lihtsalt lummav. Paraku ma unustasin enda lummuses sellest video teha.

Mereäärsed võrgud, kus juures lasti peibutamiseks mõnikord kõlariga linnulaulu


Lummav Kabli rand


UNISTUS HEDVIGUST

Jaak rääkis, et võimalus on hilisõhtul ka kakkusid kätte saada, seega kohe esimesest õhtust tekkis mul unistus ja muutusin ootusärevaks - see oleks ju lausa imeline näha lähemalt mõnd suuremat röövlindu või siis minugusel fännil selliseid nunnukaid nagu Harry Potteri filmis ringi lendasid. Esimesel õhtul meil seda õnne ei olnud, kuigi ilmastikuolud olid soodsad.

Kabli Linnumaja - arhitektuur inspireeritud lindude pesakastist (isegi  maandumispulk oli olemas), kui andekas!

Kuid teisel õhtul kui olime parajasti enda hubases majakeses kamina süüdanud, saime kõne, et üks kakukene on võrku lennanud. Olin sekunditega üleval, jope seljas, pealamp peas ja tormasin ukse poole, et Linnujaama kiirustada, mis asus meist umbes 3 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kiiruga koputasime veel meie Tšehhi linnusõbra uksele, kes oli just pesema läinud, et nüüd on kakk võrgus ja meie läheme. Veidi pärast seda, kui olime kohale jõudnud, ilmus ka Tšehhi sõber kohale, juuksed veest tilkumas. Aga see vaatepilt oli igati kiirustamist väärt - seal ta oligi, sõbralike kassisilmadega kohev karvasjalg kakk, keda hellitavalt Hedviguks kutsusin. Kohale ilmus ka üks Hagridi mõõtu linnumees ja veel mõned, kes siis kõik sellest vaatepildist sõnatuks jäid. Temas oli midagi nii rahustavat ja maagilist, et seda on keeruline sõnadesse panna ja näitan seega hoopis siinkohal pilti.
Hedvigu majesteetlik tiivasirutus

Jõllitamisvõistlus Hedviguga



Ta silmad olid elutarkust täis ja ma võin vaid ette kujutada, milliseid huvitavaid mõtteid ta oleks jaganud, kui vaid inimeste keelt kõneleks või kui ma ise oskaks lindude keelt. Samal õhtul/ööl jäi võrku veel mitu kakku ning samuti ka järgneval ööl. Kuid kuna emotsioon kohtumisest Hedviguga oli minu jaoks kuidagi nii eriline ja kordumatu, siis ei soovinud ma enam järgmistel kordadel Linnumajja tormata, et teisi rändavaid kakulisi näha.

TURISTID

Kabli Linnujaamas pidid sügisesel ajal lisaks lindudele väga tihedad külalised olema ka turistid - nii suvalised möödasõitjad, linnaturistid kui ka linnuvaatlejad, kes koguvad haruldasi liike. Noh mitte selles mõttes koguvad, et põmm-põmm ja topis, vaid käivad ja panevad andmebaasi kirja, kui mõnda haruldust nähtud on. Pidigi lausa nii olema, et kui linnukogukonnas teavitatakse, et selles piirkonnas on haruldus, siis tulevad linnumehed (enamasti on nad paraku siiski meessoost) kohale ja võivad päev otsa roostikus või mõne kindla põõsa juures luurata, et kus see haruldus ennast varjab. Aga ega linnud rumalad ei ole ja tulevad välja ikka siis, kui kõik "jahimehed" lahkunud on. Lisaks käivad Kablis kindlasti ka saiakeseturistid, kes on kuulnud Kabli pagarist. See on vaieldamatult parim pagaritöökoda Eestis ja no taaskord neid saiakesi peab lihtsalt ise proovima. Need olid olemas juba siis kui ma olin 5 aastane ja need on endiselt sama head ja mahlased....

Kabli pagari imelised saiakesed - eriti pistaatsiasaiad!

Kolmandal päeval Kabli Linnujaamas tundsin ennast juba nii hästi, et kui meid külastas bussitäis turiste, kes tundsid huvi lindude rõngastamise ja protsesside kohta, siis oskasin juba üht-teist kaasa rääkida. Tore oli näha, et inimestele siiralt pakkus huvi, kuidas linnukesed toimetavad. Tegemist oli küll vanemas eas turistidega, seega oleksin ma veel õnnelikum, kui näeksin järgmisel korral ka noori, kes järjest rohkem loodusesse jõuavad. Järgmisel korral, ütlen selle pärast, et kavatsen kindlasti järgmisel sügisel taaskord minna enda meelerahu paika vaatama, kas sõber Hedvig tuleb ka sel aastal uuesti tagasi, juba uute uudiste ja mõtetega. Ja ehk on tal sel korral juba enda pisikesed Hedvigupojad kaasas (tõe huvides ütlen siiski, et ma ei mäleta, kas tegemist oli emas-või isaslinnuga (: ). Meie nädalavahetus Kablis oligi otsa saanud, käisime veel läbi Kabli pagarist, et enda saiakesevarusid tankida ja asusime tagasi hallide linnamüüride vahele teele. Kui leidub keegi, kes soovib ka sellise kogemuse võrra rikkamaks saada, siis võtke minuga ühendust info@estonishingblog.com.

Hommikutants lindude võrkuajamise agregaadiga



Saturday, 18 November 2017

Palverännak ehk minu camino Portost Santiago de Compostelasse

Heips, armsad! Lõpuks on saabunud see hetk, kus Estonishing raputab natuke sügistolmu maha ja viib teid korraks suvepäikese alla tagasi. Kusjuures, see blogipostitus on kannatlikumalt oma aega ootanud kui keskmine eestlane palgatõusu. Selles suhtes respect ja ma tõesti loodan, et ma suudan nüüd kui minu seiklustest on möödas juba rohkem kui kolm kuud, selle sama ehedalt edasi anda kui seda kõike suvel kogesin. Kes edasi enam lugeda ei viitsi, siis teen kiire kokkuvõtte - augustikuus võtsin ette 300 kilomeetrise jalgsimatka mööda Atlandi ookeani rannikut, täpsemalt Portugalist Hispaaniasse. Kui minu eelnev postitus oli veel kevadisest Öörännakust, mille kohta tegin avalduse, et see on siiani mu pikim matk (29 km järjest kestusega üle 8 tunni), siis.. ajad muutuvad kiiresti. Ja muutused mulle üldiselt meeldivad. Juba on tunne, et tahaks uuesti teele minna.

Sõitsin Porto kesklinnast Matosinhose linnajakku, sealt edasi kõndisin Atlandi ookeani äärde ning voilaa -
 seal see oli, mu esimene camino teetähis.


KUS MA KÄISIN JA MILLEKS

Mõte minna palverännakule sihtkohaga Santiago de Compostela Hispaanias tekkis mul tegelikult juba kaks aastat tagasi. Oligi selline hetk, kus aja mahavõtmise ja rändamise soov oli nii suureks kasvanud, et see mõte käis minuga kõikjal kaasas. Kui päris aus olla, siis lõpuks oli see lausa kinnisidee ja samas lubadus iseendale. Siiski, esimesel hooajal (kevad-sügis) ma oma ideed teoks ei teinud. Eelkõige seetõttu, et tahtsin minna Camino Francesele ehk ca 790 km rajale, mis oleks nõudnud minult terve kuu vaba aega. Tol hetkel seda nii ootamatult kuskilt võtta ei olnud ja hästi ei suutnud ette kujutada ka nii pikka eemalolekut oma väikesest tütrest. Vuss, ma tean. Selle asemel kaevusin ma põhjalikumalt erinevatesse palverännaku teedesse, lugesin inimeste kogemusi ja arvamusi, et leida see õige rada ehk way, mida ette võtta. Muide, rajal olles ongi väga tüüpilised küsimused "how is your way" või "how long have you been on the way". See sõna heliseb mul siiani kõrvus, sest minu jaoks on sel vabaduse kõla. Way. Ilus.

Minu teekond Portost Santiago de Compostelasse, 3.-11. august 2017, Portugali rannikutee

Öeldakse, et kõik algab otsuse vastuvõtmisest. Nii oligi, et ühel õhtul kodus olles ütlesin oma teisele poole (ja ma mõtlen siin oma elukaaslast, mitte mingit kosmilist teisikut), et ma nüüd lähen. Nädal aega hiljem ostsin ma lennupileti Portosse. Selleks ajaks olin ma erinevaid teid uurides mõistnud, et kogemus, mida mina soovin (võimalikult vähe rahvast ja samas võimalikult palju autentsust, kohalikku eluolu, looduses ja alfalteerimata teedel kõndimist) oli just sellel teel. Kuna ka Portugalist läheb Santiagosse mitu rada nii sisemaalt kui ka rannikult, siis oma lõpliku valiku langetasin ma reaalselt kohapeal olles. Otsustasin rannikutee kasuks, mis kulges mööda ookeani. Raja pikkus oli ametlikult 280 km. Tegelikkuses panin ma ühel päeval 9 km võssa ja enamikel päevadel tuli veel hulk kilomeetrid linnade, külade ja muude vaatamisväärsustega tutvumisest. Kellele numbrid tähtsad on, siis sammulugeja on sellisel matkal päris hea vidin. Pean tõdema, et isiklikult tundsin sellest puudust küll, sest ühel hetkel tekkis oma võimete proovile panekust ebaterve hasart ja julgen uskuda, et ebaterve statistika oleks kogu selle ebatervelisuse juures veel eriti ebatervelt rahuldustpakkuv olnud. Seda sama rada saab alustada muuseas ka Lissabonist. Sellisel juhul oleks teekond olnud peaaegu poole pikem ja aega võtnud samuti kaks korda rohkem. Jätan siia ühe lingi ka, millelt on võimalik erinevate teede kohta lugeda: http://santiago-compostela.net/

Porto - nagu väike tikutops, kuhu peavad mahtuma tuhanded ja tuhanded tikud. Imeline linn, kuhu soovitan kõigil minna. 
Porto katedraal, kust ma  2. augustil soetasin oma palveränduri passi ja sellega alustasin oma rännakut.
Portugali rannikuteed kõnnitakse ideaalis umbes 11-14 päeva. Mina plaanisin kõndida 10 päeva. Teadsin, et hea tempoga jõuab ilusti. Üldiselt on mu ellusuhtumine selline, et kõike ei peagi ette teadma ja paljud asjad lahenevad käigupealt (pole just üritustekorraldajale kohane jutt, eks ole), siis seekord pidin oma spontaansust küll kahetsema. Nimelt tegin otsuse osta oma tagasilend kohapeal, lähtudes sellest, millal oma matka lõpetan. Tegelikkuses veetsin 4 või 5 õhtut Momondos ja Skyscanneris ja kõikides muudes alternatiivides, et leida mingigi normaalne lend, kus ei peaks 24 tundi lennujaamas veetma või mis ei nõuaks minult tagasilennuks ca 400-500€ ohverdamist. Infoks veel, et varakult planeerides on võimalik edasi-tagasilende Portosse osta ca 150€. Kui veab, siis isegi soodsamalt. Kokkuvõttes oli 4. päeva lõpuks selge, et 300 km tuleb kõndida 9 päevaga. Paljud inimesed läbivad caminol olles distantse osaliselt kas bussi või rongiga, aga minu jaoks oleks selle lahenduse kasutamisel kadunud kogu asja mõte. Jõudsin Portosse 1. augusti õhtul ja rännakut alustasin 3. augusti varahommikul. Rännaku lõpetasin 11. augustil.

Duoro Jõgi, Porto

PALVERÄNDURI TÜÜPILINE PÄEV

Peregrino ehk hispaania keeles palveränduri päev on tegelikult uskumatult rutiinne. Ma ausalt öeldes ei suuda meenutadagi, millal mul Eestis olles oleks niivõrd stabiilne graafik olnud kui teel olles. Palverändurid ärkavad hommikul ca 5-8 vahel, tüüpilisemalt küll 6-7 ajal. Sellel on mitu põhjust - esiteks, varakult teele minnes on keskpäevase päikese ees tubli edumaa ning teiseks, rajal käib tajutav võidujooks teiste peregrinodega, et saada koht spetsiaalselt palverändurite jaoks mõeldud riiklikes majutusasutustes ehk albergue´des. Nendes kehtib põhimõte "kes ees, see mees". Albergue´d  on tavaliselt sellised lihtsad (isegi askeetlike) ühistubade, korralike pesemisvõimaluste ja väga palveränduritesõbralike võõrustajatega asutused. Ööde hind on seal olenevalt kohast 5-15€. Mõned neist on ka donativo´d ehk annetad nii palju kui südametunnistus ette näeb. Lisaks on ka private albergue´d, mille hind on ca 20€ öö, aga mugavused suuremad ja privaatsust samuti rohkem. Mina ööbisin enamik öödest riiklikes albergue´des, kui Porto ja teine suurim linn Vigo välja arvata. Albergue võlu seisneb selles, et see on soodne, paljud inimesed, keda seal kohtad, on oma joped ehk rajalt tuttavad ja kohalik personal ülistab sind nagu jumalat. No hea küll, mitte päris, aga miskit sinna lähedale.

Tüüpiline näide albergue ühistoast. Minu voodikoht oli vasakul kõige tagumises nurgas. Alumise voodi saamine oli alati väike võit.

Lühematel päevadel, ca 20-25 km kõndides,  jõudsin järgmisesse sihtkohta päeval kell 12-13 paiku. Viimasel neljal päeval, kui läbisin 30-40 km, jõudsin majutuskohta u 16-17 ajal. Esimene asi uude linna jõudes, oli leida endale ööbimispaik (need plaanid tegin enamasti eelneval õhtul), käia pesemas, pesta ära oma päeval kantud riided (käsitsi) ning süüa lõunat. Hiljem jäi olenevalt saabumisajast veel aega tutvuda linnaga, suhelda teiste palveränduritega ning puhata. Minu jaoks oli puhkamine kohati imelik. Võiks öelda, et isegi raske. Kodus olles on selline orav rattas olek juba nii tuttavlik, et see tundubki okei, aga caminol olles sul lihtsalt ei ole puhkusest pääsu. Su keha ja jalad füüsiliselt vajavad seda, et pärast 5-8 tundi kõndimist pikutad sa voodis ja lihtsalt ei tee midagi. Kui sa kehal puhata ei lase, on järgmine päev raske ja ülejärgmine veel raskem. Tajusin kohapeal olles, kui karm ma enda vastu olen, sest mõnikord ei teinud ma isegi 3 tunni jooksul ühtegi pausi ja rühkisin edasi ainult oma siht silme ees. Ausalt öeldes ma siiani mõtestan seda lahti, miks ma end niimoodi piitsutasin. Ju siis oli vaja endale midagi tõestada. Samas võib öelda, et minusuguse noore inimese jaoks, kelle keha on liikumisega pigem harjunud, ei ole selline päevane 20-30 kilomeetri läbimine füüsiliselt raske. Mul vähemalt ei tekkinud kordagi tunnet, et ei jaksa või ei taha. Magama mindi albergue´des tavaliselt 21-22 ajal. Mõnedel üksikutel õhtudel läks seltskonnaga linna peal kauem, aga üldiselt oli uni püha.

Atlandi ookean. Koguaeg oli veest tuleva niiskuse tõttu üleval selline udukiht, mis summutas isegi päikese. Alguses oli see kummaline, ootasin, et ilm läheks selgeks. Hiljem harjusin.

Kõndisin mööda laudteed, kuid märkasin seda väikest kodu, mis oli justkui muust maailmast ära lõigatud. See tundus sel hetkel nii kontrastne valgete kivimajade, lopsakate värviliste taimede ja rahvarohkete tänavate kõrval. Eriline.

INIMESED TEEL

Igaühe camino on unikaalne. Ei ole kahte ühesugust kogemust ega mingit õiget viisi, kuidas rännakul käituma või olema peaks, kuigi on palju ka neid, kes üritavad vastupidist väita. Teel olles kohtusin ma paljude erinevate kultuuride, vanuste, soo ja seksuaalse orientatsiooni esindajatega, kes olid rännakul nii paljudel erinevatel põhjustel - kas siis sügavalt isiklikel,  religioossetel või kultuurilistel. Mõni tahtis klaarida oma mõtteid ja koduseid suhteid, mõni tahtis kogeda koos oma kaaslasega midagi uut, mõni tuli vastu võtma otsust, mõni puhkusele. Oli neid, kes sattusid caminole peaaegu et juhuslikult. Oli neid kes olid seal kaheksandat korda. Oli perekondi, paare, maailmarändureid, üksiseiklejad, sõbrannasid ja sõpru. Üldpilt oli kirev. Ma nautisin võimalust kuulda nende lugusid ja mõtestada enda oma.

Kohalik põllumajandus.

Kuigi üksi minek oli esialgu teatud mõttes hirmutav, siis juba esimesel päeval mõistsin ma, et ei saanud olla õigemat otsust. Kas te olete vahepeal mõelnud, kui vähe on neid tegevusi, mida inimene teeb üksi ja ainult iseenda jaoks? Omapead olles olin ma avatud kõigele, mis mu teele tuli ja samas oli mul alati võimalus valida, kas ja millisel viisil ma oma hetki veedan. Kui vähegi võimalik kõndisin ma ilma seltskonnata, kuid siiski oli päevi, mil veetsin kas terve päeva või pool sellest kellegagi koos. Nii jõudsin ma kõndida päeva poola tüdrukuga, päeva lõunakoreast pärit maailmaränduriga, pool päeva kahe Majorcalt pärit mehega, kahe tšehhi tüdruku, hispaania naisega, jälle poolakatega jne. Siia otsa arvukad vestlused õhtutel, mis sageli olid palju sisulisemad ja ausamad, kui ükski vestlus, mida saad oma heade tuttavate või isegi sõbraga pidada. Camino on koht, kus sa elad hetkes ja kõik seal olnu jääb sinna hetkesse. Inimesed tunnetavad seda ja ära jääb igasugune pealiskaudne tühi-tähi.

Taamal oleva silla ületasin ma samuti jala. 
Eestist lahkudes oli mul peas mõned naljakad mõtted, mille reliseerumist ma ootasin. Üks nendest oli, et ma tahan kohata endast kõvasti vanemat härrasmeest, kellega rääkida elust ja kuulda tema elukogemusi. Täpselt nii konkreete mõte mul enne minekut oligi. Esimesel õhtul kui olin praamiga ületanud Portugali-Hispaania piiri, jõudsin linna A Guarda ja kohtusin seal britti Johni, kes oli natuke üle 50 aasta vana, muusik ja minu mäletamist mööda oma kaheksandal caminol. Ma lugesin parasjagu raamatut, kui ta minuga vestlust alustas. Väikesest märkusest mu raamatu kohta leidsime end lõpuks umbes 1,5 tunnisest vestlusest, kus rääkisime elust, suhetest, psühholoogiast, kirjandusest ja muusikast. Otsustasime minna koos õhtusöögile. Hiljem sain ma aru, et John oligi mu vanem härrasmees, keda olin enne reisi ette kujutanud. Kui me laiali läksime teadmisega, et me enam kunagi ei kohtu, ütles ta mulle viimaste sõnadena "You´re really smart girl, Gerta".  Ei tea isegi miks, aga see läks tol hetkel hinge ja on siiani meeles. Ma uskusin juba varem, et inimene on võimeline saavutama kõik, millele ta oma mõtte ja energia fokusseerib ja reisilt tulles olin selles veel enam veendunud.

Ilma naljata oli Portugalist Caminhast Hispaaniasse A Guardasse sõitmine mu elu ühed ilusamad 10 minutit. 

ISIKLIK TAGASIVAADE

Kellele selline pehmode jutt ei meeldi, siis kerige natuke allapoole, kus ma räägin jälle olmelistematest küsimustest. Veel enne, aga tahaksin teha mõned tähelepanekud, mille ma enda jaoks reisilt kaasa võtsin. Eestis küsiti minult tihti, et kas ma lähen end otsima või mida ma leida loodan. Ma mõtlesin neil hetkedel ikka, et miks ma peaksin otsima midagi, mis on niigi koguaeg minuga. Ma ju tean, kes ma olen. Palverännak ei ole kindlasti koht, kus hetkega toimuvad sinuga elumuutvad sündmused, ei mingit imelist tervenemist või momentaalset murede seljatamist. Mina nägin caminos pigem võimalust astuda samm kõrvale ja jälgida oma seniseid valikuid distantsilt. Iga kord kui ma isegi üritasin hakata mõtlema mingile olukorrale lahendust, kadusid need mõtted imekähku peast ja lõpuks mõistsin, et kõige parem ongi lasta asjadel minna. Sealt edasi ma pigem ei mõelnud üldse millelegi kui sellele, mida ma parasjagu kogesin ja nägin. Nautisingi lainete vaatemängu, ookeaniõhku, mahedat tuult, mägesid, päikest, külade-linnade ilu, kohaliku elu lihtsust ja sõbralikkust. Tundsin, et olen koguaeg kohal ja see tegelikult oligi kõik, mida ma sellelt reisilt ootasin. Selline iseendaga olemine, puhkus ilma igasuguste ootusteta, mis peaks olema selle rännaku tulemus. Ainus asi, mis caminol üldse mingit rolli omab, on oma baasvajaduste täitmine -  kus ma magan, mida söön ja kus end pesta saab. Nii lihtne see kõik ongi. Teadmine, mille endaga kaasa võtsin oli, et mulle piisab iseenda seltskonnast. Põhjustel, mida alles ise lahti mõtestan, tundsin, et see teekond kasvatas mind oluliselt ja õpetas mulle iseenda vastupidavuse ja tahtejõu kohta palju.

Rannikutee võlu seisneski selles, et ühel hekel jalutad sa mööda rannajoont või imelistes pisikestes külades ning järgmisel oled juba üleval mägedes keset metsi.

PALVERÄNDURI STANDARDVARUSTUS

Neile, kel on juba varem olnud mõttes caminole minna või tekkis see mõte nüüd mu postitust lugedes (enesekindlus pidi ka pool võitu olema), siis annan ülevaate ka sellest, mis peaks kindlasti varustusse kuuluma, millele ma ise rakendust ei leidnud ja mis oli hädavajalik. Kaks kõige olulisemat asja, mis peavad olema kvaliteetsed ja personaalselt sulle sobivad, on seljakott ja matkajalanõud. Kui see nii meeleheitlik ei tunduks, siis ma kirjutaks need kaks sõna kas boldi või caps lockiga välja. Seljakott ja matkajalatsid on sinu A ja O. Ma ise investeerisin oma varustusse üsna tublisti, sest ma ei tahtnud, et ära hõõrutud õlad, seljavalu või lõhki kõnnitud jalad, oleksid midagi, mida jääksin oma teekonnast meenutama. Oma matkakoti käisin mitu korda Matkaspordis proovimas, et veenduda selle sobivuses. Lõpuks valisin välja Vaude Brenta 40 liitrise koti ja selle suurus oli peaaegu perfektne. Imekombel sain isegi kõikidest odavlendude käsipagasi mõõtudest sellega läbi, kuigi väike adrenaliin oli sees küll. Hakkama saaks isegi pisut väiksema kotiga, kuigi pigem nägin teel enda omast suuremaid. Palju arutletakse selle üle, kas magamiskott on caminol vajalik või mitte. Minul konkreetselt oleks ilma selleta olnud väga keeruline, sest esiteks on isiklik magamiskoht ikkagi "oma" ja teiseks ei paku kõik asutused sulle ööks midagi rohkemat kui voodikoht ja ühekordne lina. Kui oled põhjaliku eeltöö teinud ja ööbimiskohad eelnevalt välja valinud, siis on see ehk tõesti vaid lisakoormus kotis. Kui minna nii nagu mina - puhta lehena ja ilma igasuguse plaanita, siis võta magamiskott kaasa.

See on  tegelikult umbes pool minu varustustest. Hilisemat pilti enam ei ole.

Minul oli kaasas kaks paari jalatseid. Ühed pildil olevad lahtised Keen´i matkasandaalid ning teised Salomoni matkatossud. Hommikut alustasin tavaliselt kinniste jalatsitega ning päevase pikema pausi ajal vahetasin sandaalide vastu. See andis jalgadele vaheldust ja õhku. Lisaks olid mul kaasas spordipoest ostetud kaks paari õhukesi niiskuskindlaid sokke. Tossude sees kandsin ka omakorda geeltaldu. Veel olid mul igapäevaselt kõndimise ajal jalas säärikud, mille erksa roosa värvi tõttu mind teepeal pidevalt ära tunti. Hiljem tekkis mul ühe saksa noormehega isegi selleteemaline vestlus. Ta siiralt arvas, et mulle meeldib jalgpall. Tegelikult kaitsevad säärikud ülihästi lihaseid ja hoiavad ära pingete ning valu teket. Igal hommikul ja igal pausil hõõrusin ma oma jalad naha elastsemaks muutmiseks vaseliiniga sisse, tõmbasin soki peale ning jalanõu jalga. Lisaks hõõrusin ma oma luudele Voltaren geeli, mille mõttekuses ma, tõsi küll, päriselt veendunud ei ole. Samas tundus, et mingit kasu sellest siiski oli. Esimesed villid tekkisid mul viiendal päeval ja seda siis, kui kõndisin pikemalt kui tavaliselt. Teel olles on palju palverändureid, kelle jalad on nii katki, et nad ei suuda isegi edasi minna või on nende tempo seetõttu üliaeglane (või lehvitavad sulle lihtsalt bussi aknast aidaa). Mina püüdsin seda kõike ennetada ja ilma liialdamata võib öelda, et see õnnestus.

Uuena ostetud jalatsid umbes viiendal päeval. Tolm, higi ja katkematu surve.

Palverännakule pole vaja rohkem kaasa võtta kui üks-kaks paar lühikesi pükse, üks paar pikki pükse (näiteks retuuse), 2 särki, õhem jakk ja midagi pea kaitseks (näiteks Buff). Ilm olin minu seal oldud aja jooksul esimestel päevadel ca 30 kraadi, hiljem jäi see vahemikku 22-25 C, mis oli kõndimiseks ideaalne. Mina kandsin rännaku ajal lühkareid, mis oli selline nii ja naa valik. Mu päevitus ei ole siiani maha kulunud ja hetkel on see pehmelt öeldes kummaline. Veel soovitaksin kaasa võtta mikrofiibrist käteräti (võtab vähe ruumi), isiklikud söögitarbed (lusikas, nuga, kahvel, võib-olla ka kauss), esmaabitarbed (plaastrid, valuvaigisti, antiseptik). Ma ise vedasin hullult palju esmaabiasju kaasa, sest olin just koolitusel käinud ja sellest nii inspireeritud, et olin arvestanud isegi rõhtsideme tegemise võimalusega ja mõtlesin läbi, kuidas vajadusel endale ise lahase võiks ehitada. See oli ilmselt natuke overkill.

MInu camino II päeval tehtud pilt, mis on ühtlasi üks minu lemmikumaid ja jääb tähistama kogu minu rännakut - lõpmatus, vabadus, teekonnal olek ja ilu.

Hügieenitarvetest soovitan võtta nii vähe kui võimalik või võimalikult väikestes topsikutes, sest need võtavad mõttetult palju ruumi ja seda kõike tuleb päeval seljas kanda. Tegelikult on palverännak ülihea viis anda oma nahale puhkust kõigest sellest keemiast, mis meid muidu argielus kaunistab. Kindlasti on vajalik päikesekreem. See oli ka asi, mis kuulus minu igapäeva rutiini juurde. Määrisin sellega end igal hommikul sisse ja vajadusel uuendasin päeva jooksul. Muudest tarvikutest soovitan võtta kaasa taskulambi, sest Hispaanias alustasin ma oma rännakut nii vara, et väljas oli alles pime. Kasulikuks osutus ka akupank, sest kasutasin oma telefonis offline kaarti (maps.me), mis töötas ikkagi oluliselt paremini, kui neti sisse lülitasin. Kindlasti on vajalik ka mingi väiksem vöökott, kuhu sisse saad dokumendid, sularaha ja telefoni jätta, mis on su küljes ka kõigil neil hetkedel, kui seljakott tuleb seljast libistada. Kuigi camino on üks turvalisemaid teid, mida matkana ette võtta, siis elementaarsed ettevaatusabinõud on siiski mõistlikud.

Õnnelikud lambad.

Kitsad linnatänavad Portugalis

Esimene rännakuhommik Hispaanias. 

Palverännaku teel on hea, kui on alati natuke sularaha kaasas, sest igal pool kaardiga maksta ei saa. Samas on kõikides linnades võimalik raha välja võtta, erandiks jäävad Hispaania pisemad külad. Elukalliduse mõttes on Portugal Eestiga võrreldes odavam, seega võib vabalt tulla mõned päevad varem ja mõned asjad üldse kohapeal soetada. Hispaania jälle on kallim kui Portugal ja minu jaoks ei olnud ka toiduelamus ning linnapilt Portugaliga võrdväärne. Puuviljad on muidugi mõlemas riigis super maitsega ja lõpuks oli võimalus meenutada, kuidas apelsin tegelikult maitseb. Püüdsin kohalikku toitu süüa nii palju kui võimalik, kuid mis parata - üsna suure osa sellest moodustavad igasugused saiatooted. Näevad head välja ja maitsevad hästi, aga tüdimus tekib ka kiiresti. Kohv oli Portugalis super, Hispaanias mitte nii väga. Veinijoojatel soovitan kindlasti proovida kohalikke veine.

Rännakujärgne õhtusöök Portugali kohalikus restoranis. See vaagen oli serveeritud ühele inimesele. Praad alati koos riisi ja friikartulitega. 
Apelsin. See päris apelsin.

Hispaania viinamarjaistandused, mida kohtab caminol ohtralt. Viinamarju siiski süüa ei tasu, sest need on mürgiga üle pritsitud.

LÕPETUSEKS

Uhtiii. Kas teil on ka tunne, et aitab küll. Tegelikult on muljeid veel palju, kuid kõike lihtsalt ei jõua kirja panna. Kui aga lugejate seas on keegi, kes reaalselt tahaks palverännakule minna ja võib-olla mõnest teemast lähemalt kuulda, siis hea meelega vahetan kogemusi. Näiteks ei jõudnud ma sõnagi kirjutada sellest, mis linnasid ma läbisin või millistes majutusasutustes konkreetsemalt ööbisin.  Kui midagi jäi kripeldama, kirjuta mulle info@estonishingblog.com ja vastan sulle kindlasti :)

Santiago de Compostelas. 9 päeva pärast oma rännaku alustamist. 300 km läbitud. 4 tundi järjekorras seistud, et saaksin selle paberiga pilti teha. 


Viimaseks jätan vaatamiseks veel portsu pilte.
Järjekordne hommik Hispaanias.

Mägedes.

Külad Hispaanias mägede vahel.

Lisaks viinamarjadele kasvatati Hispaanias igalpool maisi.



Lõpp-peatus. Santiago de Compostela katedraal. Kahjuks midagi näha väga polnud :)