Friday, 24 November 2017

Kabli Linnumaja - nädalavahetuse linnumatk tõelises loodusparadiisis

TALVEKS LÕUNAMAALE

Tänane postitus on kindlasti hingepalsamiks kõikidele loodusesõpradele. Nimelt elus esimest korda õnnestus mul osaleda lindude rõngastamise protsessis ja tahaksin seda huvitavat ja maailmapilti rikastavat kogemust ka teiega jagada. Teate, täitsa ausalt kirjutades, siis 5 aastat tagasi ei oleks ma osanud uneski näha, et ma loodusega nii lähedaseks saan. Kõik minu päevad möödusid linnakeskkonnas, nädalavahetustel oli ikka oluline sõpradega kokku saada ja linna peale välja minna või siis mööda maailma eri paiku reisida (peamise eesmärgina siiski uusi linnu avastada). Viie aasta jooksul on mu maailmapilt tohutult avardunud - naudin tohutult seda, kui avaneb võimalus seljakott selga visata ja enda aega värskes karastavas õhus loodusega koos veeta. 

Sihtkoht - Kabli! Septembri lõpus saime veel viimaseid päikselisi ilmasid nautida...
Kätte oli jõudnud septembri lõpp ja seega ka lindude ränne. Muide, olen ka enda tutvusringkonnas sel sügisel täheldanud, et oktoobri alguses lennatakse lõunamaale, päikese kätte patareisid laadima. Seega võib öelda, et paljud inimesed on üle võtnud looduse mustrid - liigutakse sinna, kus on soojem, valgem ja mõnusam. Kuid tuleb tunnistada, et omaette võlu on ka meie sügisesel puude värvimängul ja pimedatel talveõhtutel, kui saab kaminasse tule teha ning ennast mandariinidest ja piparkookidest ogaraks süüa. Tulles nüüd tagasi meie septembri lõpu juurde - seadsime sihi Kablisse, kus avanes suurepärane võimalus ornitoloogide juhendamisel ise lindude rändest osa saada.


KABLI - MU LAPSEPÕLVEMAA

Kohale jõudes ja bussilt maha astudes tervitasid meid õhtupimeduses mere pealt kostvad väikeluikede lauluhuiked, päike oli just loojunud, sõõrmetesse sai tõmmata mõnusat männimetsahõngu, mis kuulub kindlasti sellesse laekasse, kus asuvad minu lapsepõlvelõhnad. Bussisõit ise oli üsna humoorikas, kus bussijuht suvalise külapoe juures poepeatuse tegi ja poest lati suitsuvorstiga naases. Ning järgmises peatuses bussijuhi suitsupausi segada julgenud reisija sai vastuseks küsimusele bussi väljumisaja kohta , et buss väljub täpselt siis, kui see liikuma hakkab. Seega kes soovib omamoodi nostalgilist bussisõidukogemust maaliinil, siis soovitan soojalt Pärnu-Ikla bussireis ette võtta.

Romääns

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Teate, ma ei ole kunagi mõistnud, mis on see nähtamatu jõud, mis paneb inimesed pühendama terve oma elu lindudele? Ja miks mu peika nädalavahetuseti on valmis kell 6 hommikul ärkama, et minna linde uurima? No selle nädalavahetusega sai see mulle igatahes vägagi selgeks. 

Linnud auu, kus te olete?

Arvestades asjaolu, et ma armastan kaua magada, siis võtsin kokku kogu oma tahtejõu, et reedel kell 6.15 äratuskella peale ärgata ja minna linnujaama. Kell 6.30 pidime kohal olema, kuna päikesetõusuga pidi pihta hakkama ka lindude liikumine.



KOHTUMINE LINNUMEES JAAGUGA

Linnumajas kohtusime linnumees Jaaguga, kelle tööks ongi lindude rõngastamine ja uurimine. Lindude püüdmiseks olid üles seatud erineva silmaga võrgud - suurema silmaga kakkude jaoks ja väiksema silmaga pisemate laululindude jaoks. Võrke oli kokku 10 ringis + üks suur suur võrk, mille lõpus oli pisike linnupuurike, kuhu linnud tuli ajada. Üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna, seega vaadake ise.

Tohutusuur linnuvõrk, mis igal aastal Kablis üles pannakse



Tohutusuur linnuvõrk lähivaates

Linnumees Jaak

Aga teate, kui maagiline see hommik oli - äsja oli olnud esimene öökülm, seega laudtee oli looduse poolt härmatisega valgetriibuliseks värvitud. Meri auras õrnalt ja keset seda auru hõljusid valged luiged. Endalegi üllatuseks (kuna ma kardan hirmsasti kõrgust) ronisin vaatetorni, et nautida tõusva päikese esimese kiiri ja endasse talletada kogu seda looduse ilu. 

Sellist auravat merd ei ole ma muul ajal näinud kui hommikul kell 7....

Looduslik maalritöö

Linnurõngastamine ise nägi välja selliselt, et vahemikus 6.30-9.00 käisime pidevalt kontrollimas, kas keegi on võrkudesse lennanud, et linnukesed välja päästa ja rõngastamisele, kaalumisele, mõõtmisele tuua. Rõngastada saime nii üsna levinud punarindasid, lehelindusid kui ka Eesti oludes veidi haruldasemat sinirinda (mina ise oleks küll nende tuvastamisega hätta jäänud, kuid spetsialistid olid omast käest võtta).  

Inglismaa rahvuslind punarind

Kui linnukese võrgust päästad, siis majja transportimiseks kasutatakse selliseid kotikesi

Rõngastamise peamine reegel on, et seda tuleb teha võimalikult kiiresti, et linnuke saaks häirimatult enda rännuteed jätkata. Kaalutakse ja mõõdetakse haruldasemaid lindusid, rõngastatakse kõiki. Hetk, mis mind linnumehi tõeliselt mõistma pani oli see hetk, kui see pisike linnuke mu pihus oli ja ta oli nii siidpehme ja soe ja tema silmadest peegeldusid vastu kõik need riigid ja lummavad vaated, mida ta enda rännuteel näinud on. Siis tekkis kuidagi eriline arusaamine, kui oluline on hoida meid ümbritsevat loodust, et kõikidel elusolenditel oleks mõnus elada.

Parem varblane peos kui tuvi katusel (tõe huvides: tegemist ei ole varblasega)...

Esimesel päeval saime rõngastatud ligi 100 lindu, mis on tegelikult rännunumbrite kohta väga väike arv, järgenvatel päevadel olid numbrid veel väiksemad. Eelmistel aastatel on tegusamatel päevadel need numbri 600-800 juures. Kuid selle aasta eripära pidigi olema väiksed numbrid ja hiline ränne. Küll aga on sel aastal võrkudesse jäänud üle 5000 kiili, mis on minu parimat teadmist mööda Eesti kõikide aegade rekord. Ja kogu selle rõngastamise juures on kõige vahvam hetk, kui sul on linnupuuris korraga kümmekond punarindu ja sa nad sealt vabastad - see vaatemäng oli lihtsalt lummav. Paraku ma unustasin enda lummuses sellest video teha.

Mereäärsed võrgud, kus juures lasti peibutamiseks mõnikord kõlariga linnulaulu


Lummav Kabli rand


UNISTUS HEDVIGUST

Jaak rääkis, et võimalus on hilisõhtul ka kakkusid kätte saada, seega kohe esimesest õhtust tekkis mul unistus ja muutusin ootusärevaks - see oleks ju lausa imeline näha lähemalt mõnd suuremat röövlindu või siis minugusel fännil selliseid nunnukaid nagu Harry Potteri filmis ringi lendasid. Esimesel õhtul meil seda õnne ei olnud, kuigi ilmastikuolud olid soodsad.

Kabli Linnumaja - arhitektuur inspireeritud lindude pesakastist (isegi  maandumispulk oli olemas), kui andekas!

Kuid teisel õhtul kui olime parajasti enda hubases majakeses kamina süüdanud, saime kõne, et üks kakukene on võrku lennanud. Olin sekunditega üleval, jope seljas, pealamp peas ja tormasin ukse poole, et Linnujaama kiirustada, mis asus meist umbes 3 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kiiruga koputasime veel meie Tšehhi linnusõbra uksele, kes oli just pesema läinud, et nüüd on kakk võrgus ja meie läheme. Veidi pärast seda, kui olime kohale jõudnud, ilmus ka Tšehhi sõber kohale, juuksed veest tilkumas. Aga see vaatepilt oli igati kiirustamist väärt - seal ta oligi, sõbralike kassisilmadega kohev karvasjalg kakk, keda hellitavalt Hedviguks kutsusin. Kohale ilmus ka üks Hagridi mõõtu linnumees ja veel mõned, kes siis kõik sellest vaatepildist sõnatuks jäid. Temas oli midagi nii rahustavat ja maagilist, et seda on keeruline sõnadesse panna ja näitan seega hoopis siinkohal pilti.
Hedvigu majesteetlik tiivasirutus

Jõllitamisvõistlus Hedviguga



Ta silmad olid elutarkust täis ja ma võin vaid ette kujutada, milliseid huvitavaid mõtteid ta oleks jaganud, kui vaid inimeste keelt kõneleks või kui ma ise oskaks lindude keelt. Samal õhtul/ööl jäi võrku veel mitu kakku ning samuti ka järgneval ööl. Kuid kuna emotsioon kohtumisest Hedviguga oli minu jaoks kuidagi nii eriline ja kordumatu, siis ei soovinud ma enam järgmistel kordadel Linnumajja tormata, et teisi rändavaid kakulisi näha.

TURISTID

Kabli Linnujaamas pidid sügisesel ajal lisaks lindudele väga tihedad külalised olema ka turistid - nii suvalised möödasõitjad, linnaturistid kui ka linnuvaatlejad, kes koguvad haruldasi liike. Noh mitte selles mõttes koguvad, et põmm-põmm ja topis, vaid käivad ja panevad andmebaasi kirja, kui mõnda haruldust nähtud on. Pidigi lausa nii olema, et kui linnukogukonnas teavitatakse, et selles piirkonnas on haruldus, siis tulevad linnumehed (enamasti on nad paraku siiski meessoost) kohale ja võivad päev otsa roostikus või mõne kindla põõsa juures luurata, et kus see haruldus ennast varjab. Aga ega linnud rumalad ei ole ja tulevad välja ikka siis, kui kõik "jahimehed" lahkunud on. Lisaks käivad Kablis kindlasti ka saiakeseturistid, kes on kuulnud Kabli pagarist. See on vaieldamatult parim pagaritöökoda Eestis ja no taaskord neid saiakesi peab lihtsalt ise proovima. Need olid olemas juba siis kui ma olin 5 aastane ja need on endiselt sama head ja mahlased....

Kabli pagari imelised saiakesed - eriti pistaatsiasaiad!

Kolmandal päeval Kabli Linnujaamas tundsin ennast juba nii hästi, et kui meid külastas bussitäis turiste, kes tundsid huvi lindude rõngastamise ja protsesside kohta, siis oskasin juba üht-teist kaasa rääkida. Tore oli näha, et inimestele siiralt pakkus huvi, kuidas linnukesed toimetavad. Tegemist oli küll vanemas eas turistidega, seega oleksin ma veel õnnelikum, kui näeksin järgmisel korral ka noori, kes järjest rohkem loodusesse jõuavad. Järgmisel korral, ütlen selle pärast, et kavatsen kindlasti järgmisel sügisel taaskord minna enda meelerahu paika vaatama, kas sõber Hedvig tuleb ka sel aastal uuesti tagasi, juba uute uudiste ja mõtetega. Ja ehk on tal sel korral juba enda pisikesed Hedvigupojad kaasas (tõe huvides ütlen siiski, et ma ei mäleta, kas tegemist oli emas-või isaslinnuga (: ). Meie nädalavahetus Kablis oligi otsa saanud, käisime veel läbi Kabli pagarist, et enda saiakesevarusid tankida ja asusime tagasi hallide linnamüüride vahele teele. Kui leidub keegi, kes soovib ka sellise kogemuse võrra rikkamaks saada, siis võtke minuga ühendust info@estonishingblog.com.

Hommikutants lindude võrkuajamise agregaadiga



No comments:

Post a Comment