Monday, 18 December 2017

Haeska - vaieldamatult kõige hubasem koduke, mida te näinud olete

Kas teil ei ole vahel tunnet, et aega ei ole, nii palju tegemisi ja toimetamisi on ja millegagi ei jõua justkui valmis? Kui nii, siis on just paras hetk aeg maha võtta ja keskenduda iseendale. Kas olete tähele pannud, kuidas välismaal käies elate ja hingate tavaliselt hoopis teises rütmis - naudite pisiasju (nt hommikusöök mõnes välikohvikus), võtate aega tegevusteks, mille jaoks koduses keskkonnas kunagi aega ei leia ja on tunne justkui päeva mahuks hoopis rohkem asjatamisi? Minul on oma väike nipp, kuidas saab ilma kaugele maale reisimata endale aega juurde võita ja energiat taastada. Loomulikult on selleks vaheldus ja uute paikade avastamine siinsamas Eestis. Käin pea igal nädalavahetusel mõnes uues toredas avastamata kohas.

THE HOLIDAY

Sel korral oli aeg sammud seada Matsalu  linnuriiki. Kohale jõudes oli tunne täpselt nagu ühes minu lemmikfilmis "The Holiday". Tegemist on küll sellise naistekaga, kuid alati vaadates tekib mõnus jõulutunne, seega just praegusel hooajal on õige aeg vaatamiseks. Filmis siis vahetab Ameerika suurlinna preili enda elamise mõneks ajaks pisikeses inglise külas elava naisega, vaadake kindlasti kui teile meeldivad naistekad....ja Jude Law! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Järjekordse töönädala lõpus võtsin ette pika teekonna Tartust Matsalusse. Organiseeritud transpordiga sain ilusti kohale Haapsalusse, kuhu kulgesime üsna lihtsalt. Sealt edasi pidin juba natukene nuputama, sest et noh vaadates tõele näkku, siis maakohtades ei ole nii tihedat ühistransporti nagu näiteks praegusel jõuluajal ühes sekundis oste sooritatakse. Haarasin takso ja oli vaja sõita 21 km teadmatusse, juhendajaks õnneks Google Maps, mis mõnikord väiksemates kohtades on mulle ikka aiateibaid näidanud, seega tõenäosus kohalejõudmiseks oli minu arvutuste kohaselt fifty-sixty. Teed läksid järjest kitsamaks ja pimedamaks, asustus muutus hõredamaks (tundsin ennast just nagu Cameron Diaz külavaheteedel The Holidays). 




Lõpuks jõudsin pikast teekonnast räsituna pilkasest hämarusest ühe pisikese hubase eraldatud majakese juurde, kus akendest paistis kaugele hubane ja kutsuv valgus. Erinevalt filmist ei pidanud ma õnneks kohvritega üksi kuskil sopas ja pimeduses seiklema, vaid sain autoga kohe päris maja ette.



Mõnus maamajake looduse rüpes

Tuppa sisse astudes tungis sõõrmetesse selline mõnus elu näinud maamaja hõng...Kui jõudsin esikust edasi astuda olin täiesti lummatud, ma ei ole nii hubases kohas veel kunagi varem viibinud. Teate, mul oli selline tunne, et olen koju jõudnud - suur ahi soojendas magamistuba, kaminas praksus elav tuli, vanunud (see ikka on sõna, eks?) seinapalgid õhkasid soojust, köök oli täidetud pajaroa lõhnaga. Ja loomulikult olin ma pärast 3,5 tunnist sõitu näljane nagu hunt, õnneks oli mu isiklik meisterkokk selle eest juba hoolt kandnud. Temal vedas ja õnnestus sellesse maisesse paradiisi juba päev varem kohale jõuda. 

Minu isiklik masterchef...

... ja õhtusöök kahele.


MATSALU LINNUPARADIIS


Veetsime mõnusa nädalavahetuse - läheduses oli Haeska linnuvaatlustorn, kus käisime loomulikult matkamas ja linde vaatlemas. Ma ei olnud valmis selleks, et nii tuuline ilm on ja olin pisut alarõivastatud, seega torni üles ei läinud, sest vali tuul tahtis lihast ja luust läbi lõigata. Haeska linnuvaatlustorn on muideks ornitoloogide seas hästi tuntud enda liigirohkuse poolest. Näiteks 97. aasta maikuus loeti siin 24 tunni jooksul 128 erinevat linnuliiki. Kui ma hakkan mõtlema, siis ma ei ole päris kindel, et ma teadlikult olen enda elu jooksul nii palju erinevaid liike üldse kokku näinud. Nii et väga huvitav oleks siia lindude rände ajal tagasi tulla. 

Ettevaatust, linnud madallennul! Mujal Eestis ei ole ma sellist andekat liiklusmärki veel kohanud.

Vaade Haeska linnuvaatlustornist Matsalu lahele
Hiljem kokkasime ahjuõunu ja vahvleid, rippusime rippkiiges ja võrktoolides, lugesime, vaatasime Soome 100. sünnipäeva puhul ETVst Soome filme, mängisime lauamänge ja laadisime maksimaalselt enda patareisid, et talveväsimus kimbutama ei tuleks. Ah ja teate, peaaegu täitus üks mu elu unistustest - näha päris kärpi! Kärbipere toimetas pööningul ja nende hullamist oli vahva õhtul enne magamajäämist kuulata - pisikesed sammud jooksid pööningul edasi-tagasi. Teate pean tunnistama, et tegemist võis olla ka minu soovunelmaga, et see oli just kärbipere, kes ennast pööningul sisse oli seadnud. Tegemist võis olla ükskõik millise pisikiskja või närilise pesakonnaga. Aga unistama ju peab ja kui juhtub olema keegi, kes teab, kus võib kohata kärpi, siis andke mulle kindlasti sellest märku!

KUIDAS VÕITA SÕPRU JA MÕJUTADA INIMESI? VÕI TÄHENDAB... KUIDAS VÕITA AEGA?

Tahan jagada ka veidi nippe ehk siis rääkida täpsemalt sellest, et kuidas võita endale igas nädalas aega juurde? Tegelikult on see lihtne. Üheks väga heaks viisiks on vahetada igapäevast keskkonda ja minna kasvõi üheks päevaks kuskile maale. Kui endal ei ole maakohta, siis ei ole probleemi - Airbnb aitab hädast välja. Olles mõnusas, rahulikus ja inspireerivas keskkonnas, siis aeg jääb justkui seisma ja korraga on aega tegeleda kõige sellega, mis varasemalt tundus võimatu. 

Mõnus ja inspireeriv keskkond jutuvestmiseks...ja juttu jätkus kauemaks

No võtame näiteks kasvõi blogipostituse kirjutamise, mis teinekord muude prioriteetide tõttu kipub tagaplaanile jääma. Hetkel istun Haeska ripptoolis, kaminas põleb tuli ja sulg lippab nagu väledal rebasel. Ühtlasi aitab keskkonnavahetus energiataset laadida ja tasakaalu leida, mis tähendab, et uuele nädalale lähete vastu hoopis uue hulga energiaga ja jaksate seeläbi palju rohkem teha, kui enne...Ja kui hea on nädala sees meenutada hubaseid hetki Matsalu linnuriigis kamina ees vedeledes ja enda unistusi maalides. Seega - vaadake üle enda tegemiste nimekiri ja mahutage aeg-ajalt sinna vaheldusrikas seiklus kas kodu lähedal või kaugemal. Inspiratsiooni peaks meie blogist juba omajagu leidma :)

My happy place

Saturday, 9 December 2017

Linnumäe loodustalu - kas jõuluvana on olemas?

Möödunud nädalavahetus möödus meie matkaklubi 20. sünnipäeva tähistades ja mis sobiks selleks paremini kui 13km pikkune jalgsimatk, imeline talveilm, elektrivaba loodustalu, hea seltskond, imelised loodusvaated, tünnisaun, korralik jõulupraad ja jõuluvanad? Tegelikult saigi nüüd kõik olulisem kirja ja pikemalt ei olegi mõtet lobiseda. Hehee, lootsite juba, et pääsete sel korral vaid piltidega? Eksite - ma ei lase teid siiski nii kergelt käest ja panen veel mõned read kirja.

TAPA-OHEPALU MATKARADA

Alustasime pärast toekat lõunasööki Tapal Roger restos oma teekonda - võtsime ette Tapa-Ohepalu matkaraja. Sihiks oli jõuda Linnumäe elektrivabasse loodustalusse. Etteruttavalt ütlen, et eelnevalt uuritud netis leiduv info vastab tõele - matkaraja esimesed 2 km on täiesti üles songitud. Seal oli a la selline lugu, et taheti teha korrastustöid ja briti sõdurid läksid enda raskeveokitega kohalike poolt armastatud rajale, kuniks nende raskeveok mutta sisse vajus. Seda läks siis välja tõmbama järgmine suurem elukas, mis jäi omakorda mutta kinni ja nii edasi ja nii edasi. Selle tulemusel on raja algus üsna kraaviderohke ja ekstreemne.

Täitsa normaalne matkarada väikseks jalutuskäiguks.

Pool meie seltskonnast pääses kuiva jalaga läbi ja ülejäänud pool mitte nii kuiva jalaga. Mina ise kuulusin sinna teise poolde. Valisin jalga Keeni matkasaapad, mis tegelikult on üsnagi veekindlad, kuid selle asjaoluga ma eriti ei arvestanud, et tegemist oli lumise metsaalusega, seega lumi ronis saapasäärest üle.

VERETA JAHT

Matk ise oli imeline - 13 kilomeetrit kaunist talvist ilma, matkajutte, karsket õhku, oosipealseid ja head seltskonda. Kõige tipuks tuli ka juustukerakujuline oranžikas täiskuu välja. Eriti nauditavaks tegi kogu meie matka kena talveilm - tegime lumesõda ja sapsutasime puuokstelt üksteisele lund pähe ja krae vahele.

Lustlik matkaseltskond

Matka alguses said kõik ka ülesande vereta fotojahiks. Tuli pildistada võimalikult palju erinevaid linnu-ja loomaliike, et pärast siis võistelda, kes kõige rohkem kogus. Meil õnnestus pildile saada ka surnud põder, kelle jahimehed olid äsja maha lasknud ja kes autokastis vedeles, kuid sellel teemal ma pikemalt ei peatuks. Selline pildijaht on tegelikult väga hea mõte ja annab kogu matkale veel erilisema eesmärgi.


Reipad matkalised Kärp ja Kurvits - nutikad pildistajad said meie eest pool punkti. 

Ehk on kasulik siinkohal ka kirjutada, et mida matkale kaasa võtta ja selga panna? Sellisele päevasele matkale sobib hästi kerge seljakott, kuhu sisse pakkida kuivad vahetussokid, piisavalt joogivett, väike Scooby snäkk (näiteks pähkel šokolaadis, banaan, võiku vm), külma ilmaga termosetäis teed, mida kogu matkaseltskonnaga jagada. Igaksjuhuks mõni pika varukaga riidehilp. Riietuda tasub kindlasti kihiliselt, kuna kihte saab vähemaks alati võtta. Oluline on, et jalad ja pea oleksid soojas - seega kindlasti müts pähe ja soojad sokid jalga. Vähemaks saab alati võtta, kuna liigutades võib üsna soe hakata. Külmakraade oli nulliringis, seega suusapüksid oleksid olnud veidi overkill ja otsustasin mugavate dresside kasuks. Kindlasti kuulub varustuse hulka ka pealamp ja võimalusel igaksjuhuks ka akupank.

Maalilised vaated matkateel - raba koos täiskuuga.

SAABUMINE LINNUMÄELE

Pärast 4 tundi sumpamist jõudsime lõpuks Linnumäe loodustallu, mis on täiesti autentne vanade eestlaste popsimaja - madalad uksepiidad, kõrged uksepakud, vanaaegne sisustus ja ajalooline hõng. Majas ei olnud elektrit ja ega me sellest absoluutselt puudust tundnudki. Kohale jõudes oli kaugele näha õuetõrvikute kuma, tuppa astudes oli lahke peremees meile katnud laua hea ja paremaga. Küünlad põlesid, saun oli soe - nii et tekkis tunne, et oleme vägagi sellesse hubasesse tarre oodatud. Esmalt tuli muidugi enda märjad matkariided vahetada kuivade riiete vastu. Seejärel sai hakata juba kogu seda olustikku uudistama ja nautima. Linnumäe loodustalus on muideks tehtud erinevaid filmivõtteid, ka sel ajal kui meie seal viibisime, käis üks eksootiline välismaa võttegrupp ümbruskonda uudistamas.

Talvemuinasjutt


Õhtu jätkudes tegime sauna, nautisime tünnisauna, meenutasime eredamaid seiku matkast (loe: esimesed kaks kilomeetrit). Kogu olustik oli maagiline - talveöö muinasjutt, ere täiskuu siramas, õrnad lumehelbed põskedele langemas, soojad sõnad ümbritsemas ja tunne, et oled sattunud ajas 100 aastat tagasi Kargu Kaarli ja Kargu Leena juurde, kes olid selle talu esimesed peremehed.

See voodi, mille kohta Minna küsis vahetult enne magamajäämist, et huvitav mitu inimest siin ära on surnud?

Popsitalu kaminatuba

JÕULUTUNNE

Ah peaaegu unustasin - kogu selle muinasjutu kõige maagilisem hetk oli, kui meil käisid külas päris jõuluvanad! Ühel hetkel oli õuest kuulda õuesolnute kilkamist - maja ette saabus jõuluvanasid täis uhketes tuledes saan (loe: Toyota Yaris). 

Õhtu üllatuskülalised
Jõulutaadid astusid tuppa, lobisesid meiega, rääkisid jõuluvanade kokkutulekust, kus nad just viibinud olid ja tõid meile kommi. Tänapäeva jõuluvanad on sellised, et õpetavad ise luuletusi, kui parajasti ükski meelde ei tule ja ei praga selle pärast. Mulle tulid meelde jõulud vanaema juures Türil, kui kogu suur pere kogunes ja oli kohe see päris jõulutunne. Jõuluvanade ootamatu külaskäik taastas minu usu jõuluimedesse ja jõulutaatide kaisutus jääb pikaks ajaks meelde. Ja ma ausõna olen sel aastal väga hea laps olnud, seega ma nüüd loodan, et päkapikud seda kõike loevad ja hakkavad mu sussi sisse toredusi tooma, praegu on neid hõredalt näha olnud.

Ega taadid kadedad ei olnud ja jäid hea meelega pildile


FAKTE

Ööbijate arv: 5 voodites + põrandapinda on palju (meid oli 11)
Võimalused: toitlustus, saun, tünnisaun, matkarada, väligrill