Saturday, 9 December 2017

Linnumäe loodustalu - kas jõuluvana on olemas?

Möödunud nädalavahetus möödus meie matkaklubi 20. sünnipäeva tähistades ja mis sobiks selleks paremini kui 13km pikkune jalgsimatk, imeline talveilm, elektrivaba loodustalu, hea seltskond, imelised loodusvaated, tünnisaun, korralik jõulupraad ja jõuluvanad? Tegelikult saigi nüüd kõik olulisem kirja ja pikemalt ei olegi mõtet lobiseda. Hehee, lootsite juba, et pääsete sel korral vaid piltidega? Eksite - ma ei lase teid siiski nii kergelt käest ja panen veel mõned read kirja.

TAPA-OHEPALU MATKARADA

Alustasime pärast toekat lõunasööki Tapal Roger restos oma teekonda - võtsime ette Tapa-Ohepalu matkaraja. Sihiks oli jõuda Linnumäe elektrivabasse loodustalusse. Etteruttavalt ütlen, et eelnevalt uuritud netis leiduv info vastab tõele - matkaraja esimesed 2 km on täiesti üles songitud. Seal oli a la selline lugu, et taheti teha korrastustöid ja briti sõdurid läksid enda raskeveokitega kohalike poolt armastatud rajale, kuniks nende raskeveok mutta sisse vajus. Seda läks siis välja tõmbama järgmine suurem elukas, mis jäi omakorda mutta kinni ja nii edasi ja nii edasi. Selle tulemusel on raja algus üsna kraaviderohke ja ekstreemne.

Täitsa normaalne matkarada väikseks jalutuskäiguks.

Pool meie seltskonnast pääses kuiva jalaga läbi ja ülejäänud pool mitte nii kuiva jalaga. Mina ise kuulusin sinna teise poolde. Valisin jalga Keeni matkasaapad, mis tegelikult on üsnagi veekindlad, kuid selle asjaoluga ma eriti ei arvestanud, et tegemist oli lumise metsaalusega, seega lumi ronis saapasäärest üle.

VERETA JAHT

Matk ise oli imeline - 13 kilomeetrit kaunist talvist ilma, matkajutte, karsket õhku, oosipealseid ja head seltskonda. Kõige tipuks tuli ka juustukerakujuline oranžikas täiskuu välja. Eriti nauditavaks tegi kogu meie matka kena talveilm - tegime lumesõda ja sapsutasime puuokstelt üksteisele lund pähe ja krae vahele.

Lustlik matkaseltskond

Matka alguses said kõik ka ülesande vereta fotojahiks. Tuli pildistada võimalikult palju erinevaid linnu-ja loomaliike, et pärast siis võistelda, kes kõige rohkem kogus. Meil õnnestus pildile saada ka surnud põder, kelle jahimehed olid äsja maha lasknud ja kes autokastis vedeles, kuid sellel teemal ma pikemalt ei peatuks. Selline pildijaht on tegelikult väga hea mõte ja annab kogu matkale veel erilisema eesmärgi.


Reipad matkalised Kärp ja Kurvits - nutikad pildistajad said meie eest pool punkti. 

Ehk on kasulik siinkohal ka kirjutada, et mida matkale kaasa võtta ja selga panna? Sellisele päevasele matkale sobib hästi kerge seljakott, kuhu sisse pakkida kuivad vahetussokid, piisavalt joogivett, väike Scooby snäkk (näiteks pähkel šokolaadis, banaan, võiku vm), külma ilmaga termosetäis teed, mida kogu matkaseltskonnaga jagada. Igaksjuhuks mõni pika varukaga riidehilp. Riietuda tasub kindlasti kihiliselt, kuna kihte saab vähemaks alati võtta. Oluline on, et jalad ja pea oleksid soojas - seega kindlasti müts pähe ja soojad sokid jalga. Vähemaks saab alati võtta, kuna liigutades võib üsna soe hakata. Külmakraade oli nulliringis, seega suusapüksid oleksid olnud veidi overkill ja otsustasin mugavate dresside kasuks. Kindlasti kuulub varustuse hulka ka pealamp ja võimalusel igaksjuhuks ka akupank.

Maalilised vaated matkateel - raba koos täiskuuga.

SAABUMINE LINNUMÄELE

Pärast 4 tundi sumpamist jõudsime lõpuks Linnumäe loodustallu, mis on täiesti autentne vanade eestlaste popsimaja - madalad uksepiidad, kõrged uksepakud, vanaaegne sisustus ja ajalooline hõng. Majas ei olnud elektrit ja ega me sellest absoluutselt puudust tundnudki. Kohale jõudes oli kaugele näha õuetõrvikute kuma, tuppa astudes oli lahke peremees meile katnud laua hea ja paremaga. Küünlad põlesid, saun oli soe - nii et tekkis tunne, et oleme vägagi sellesse hubasesse tarre oodatud. Esmalt tuli muidugi enda märjad matkariided vahetada kuivade riiete vastu. Seejärel sai hakata juba kogu seda olustikku uudistama ja nautima. Linnumäe loodustalus on muideks tehtud erinevaid filmivõtteid, ka sel ajal kui meie seal viibisime, käis üks eksootiline välismaa võttegrupp ümbruskonda uudistamas.

Talvemuinasjutt


Õhtu jätkudes tegime sauna, nautisime tünnisauna, meenutasime eredamaid seiku matkast (loe: esimesed kaks kilomeetrit). Kogu olustik oli maagiline - talveöö muinasjutt, ere täiskuu siramas, õrnad lumehelbed põskedele langemas, soojad sõnad ümbritsemas ja tunne, et oled sattunud ajas 100 aastat tagasi Kargu Kaarli ja Kargu Leena juurde, kes olid selle talu esimesed peremehed.

See voodi, mille kohta Minna küsis vahetult enne magamajäämist, et huvitav mitu inimest siin ära on surnud?

Popsitalu kaminatuba

JÕULUTUNNE

Ah peaaegu unustasin - kogu selle muinasjutu kõige maagilisem hetk oli, kui meil käisid külas päris jõuluvanad! Ühel hetkel oli õuest kuulda õuesolnute kilkamist - maja ette saabus jõuluvanasid täis uhketes tuledes saan (loe: Toyota Yaris). 

Õhtu üllatuskülalised
Jõulutaadid astusid tuppa, lobisesid meiega, rääkisid jõuluvanade kokkutulekust, kus nad just viibinud olid ja tõid meile kommi. Tänapäeva jõuluvanad on sellised, et õpetavad ise luuletusi, kui parajasti ükski meelde ei tule ja ei praga selle pärast. Mulle tulid meelde jõulud vanaema juures Türil, kui kogu suur pere kogunes ja oli kohe see päris jõulutunne. Jõuluvanade ootamatu külaskäik taastas minu usu jõuluimedesse ja jõulutaatide kaisutus jääb pikaks ajaks meelde. Ja ma ausõna olen sel aastal väga hea laps olnud, seega ma nüüd loodan, et päkapikud seda kõike loevad ja hakkavad mu sussi sisse toredusi tooma, praegu on neid hõredalt näha olnud.

Ega taadid kadedad ei olnud ja jäid hea meelega pildile


FAKTE

Ööbijate arv: 5 voodites + põrandapinda on palju (meid oli 11)
Võimalused: toitlustus, saun, tünnisaun, matkarada, väligrill



No comments:

Post a Comment