Wednesday, 17 January 2018

RMK Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee - sportlik nädalavahetus matkasõpradele

Kas pole mitte mõnus väljas valitsevate miinuskraadide ja lumesaju keskel minna korraks tagasi sooja suvesse? Seekord oleks aeg viia teid kurssi minu ühe hobiga, milleks on rattasõit. Linnas olles eelistan transpordivahendina ratast, kuna sellega saab tavaliselt punktist A punkti B kõige kiiremini ja lisaboonusena on ju mõnus ennast natukene ka liigutada. Aastaid tagasi liikusin rattaga lausa niipalju, et minu armsad sõbrad otsustasid hakata mind kutsuma veloMariiniks. Viimastel aastatel olen küll veidi mugavaks muutunud ja rattasõidule kuluv aeg on jäänud vähemaks, kuid siiski jõudsin möödunud suvel ette võtta väikse rattamatka. Postituse osas annan juba kohe teada, et see on üks pikemat sorti postitus, seega pange enda vaim valmis! Postituse pikkuse huvides jääb palju asju ka kirja panemata, kuid kellel on matkaraja vastu detailsem huvi, saab alati ühendust võtta.

OANDU-AEGVIIDU-IKLA

Juuli keskel sünids peikal grandioosne  plaan - juuli keskpaigas nädalaga läbi sõita kõik 375 km Oandu-Aegviidu-Ikla matkarada. Esialgu mõtlesin, et las ta siis sõidab, kuid otsustasin viimasel hetkel, et liitun siiski Oandu- Aegviidu marsruudiks, mille kilometraaž on 78km. Ma olen piisavalt mugav, et igasuguse ilmaga (loe:paduvihmas) ei ole isu päevad läbi värskes õhus viibida ja kuna neljapäeva õhtul prognoosis järgnevateks päevadeks imelist suveilma, siis mõeldud tehtud ja matkale minek!

Matka alguspunkt Altjal Toomarahva turismitalu juures


Olgu etteruttavalt öeldud, et tegelikult on see matkarada ette nähtud jalgsimatkajatele, kuid kohandatud ka ratturitele, seega mõnes kohas toimus hargnemisi. Pean ütlema, et rada oli  suurepäraselt tähistatud ja me ei eksinud kordagi teelt. Rääkides ilmast, siis tegelikult ma ei mõista, miks kõik selle aasta suve kirusid - minu meelest oli väga suures koguses imelisi päikselisi ilmasid, mida nautida. Aga eks see ole ammugi teada tõde, et paljude eestlaste lemmikhobiks on ilma üle hädaldamine. Sellistele hädaldajatele ei jää üle muud kui soovida: "Issand, anna neile meelekindlust leppida asjadega, mida nad muuta ei saa, julgust muuta asju, mida nad muuta saavad ja tarkust nende vahel vahet teha.".

MATKA ALGUS - ALTJA

Tagasi matkaraja alguspunkti. Reede õhtuks jõudsime liinibussiga mööda külavaheteid kulgedes stardipaigast veidi eemal asuvasse Altjasse , kus peatusime ajaloohõngulises Toomarahva turismitalus. Seal oleme ka mõned aastad tagasi käinud sügisesel ajal lindude rännet vaatamas, seega asukoht oli tuttav. Läheduses asus Altja kõrts (söögid on muide suurepärased), kus sai veel kella 20ni toite tellida, nii et jõudsime napid 5 minutit enne köögi sulgemist leti taha ja tellimuse sisse anda.

PS - soovitan bussifirmast eelnevalt järgi uurida, kas ratastele kohta on. Mõni buss on pisem, kus ei pruugi ruumi olla, mõnda pagasiruumi mahub jällegi terve posu rattaid.

Siit saab mõnusa kõhutäie

Pärast söömist läksime läbisime RMK Altja loodusraja, kus nautisime maalilist päikeseloojangut ja kujutasime ette, et oleme mõisaelanikud, kes kunagi hea meelega seal piirkonnas suvitamas käisid.

Natuke eksootiline päikeseloojang, kaugel poolsaaretipus oleks justkui palmid paistmas

Laupäeval alustasime enda teekonda matkaraja ametliku alguspunkti RMK Oandu looduskeskuse poole. Tee peal peatusime, et läbida jalgsi RMK Kopra matkarada, kus hea õnne korral võib näha kopraid tegutsemas. Meil seda õnne sel korral ei olnud.  Ütlen ausalt - selleks matkaks oli minu ettevalmistus null ja ma isegi ei vaevunud uurima, milliseid teid me läbima peame. Seega tundus esimene lõik Altjalt Oandusse täitsa mõnus - saime sõita mööda asfalti, mis kulges sinkavonka metsade vahel. Pean mainima, et ka varasemalt ei ole ma väga eelistanud kitsaid puujuuri täis metsaradu vaid olen pigem mugavusrattur, kellele meeldib mööda liiklushõredaid asfalte sõita.

Lähme külla sõber kobrastele
Oandus kulus meil omajagu aega, kuna tegemist oli looduskeskuses palju ja sattusime ühe vahva giidi Maarjaga jutusoonele. Maarja oli tõeline linnuhuviline ja viis meid lähemalt kurssi, kus on parimad vaatamisväärsused. Juttu oleks jätkunud kauemakski, kuid pidime siiski teele asuma. Oandu looduskeskusest haarasime endaga kaasa ka 2 matkahunti, kes terve tee priiküüti nurusid.

Matkahundid ootavad õhinal, et saaks juba teele asuda- let's go!
Esimene lõik 375 kilomeetrisest matkarajast oli Oandu-Võsu, kus pöörasime asfaldilt metsa vahele, matkarada oli väga hästi tähistatud. Teeääres sai lugeda huvitavaid infotahvleid (peamiselt loodusest). Ja muidugi tabas mind ka suur ehmatus - et kas kõik need 375 kilomeetrit ongi selline metsik rada? Peika teatas, et jep ja parem oleks vaikselt harjuma hakata. Mis siis ikka, võtsin ennast kokku, sisendasin kogu olemasoleva tahtejõuga, et see saab fun olema ja väntasin edasi. Ja samal ajal mõtlesin, et järgmistel kordadel teen ikka põhjalikuma kodutöö, enne kui ennast lahkesti matkale kaasa luban. Õppetund number 1 - enne matkale asumist tee korralik kodutöö!

SAABUMINE LEMMIKRESTORANI

Võsule jõudsime täpselt lõunasöögi ajaks - teeääred olid autosid täis, parajasti oli käimas kõikide kulturnikute lemmiküritus Võsu Jazz. Kahjuks ei olnud meil aega ega ka vastavat riietust, et kontserte kuulama jääda. Hüppasime sisse kuskile restorani, kus olid paraku väga fäänsid toidud, kuid isu oli ikka korraliku mehise prae järgi. Piilusime menüüd ja tõdesime ettekandjale, et sorry aga me ei leia siit enda isudele vastavat toidupoolist. Ettekandja oli mulle tohutult tuttava näoga ja te ei suuda ette kujutada mu rõõmu, kui ta teatas, et nurga taga asub neil veel üks popup toidukoht - Eastern Outback! Saate te aru, et see on minu arvates Eesti top 3 toidukohtadesse kuuluv restoran, mis asub muidu Raplamaal. Seega jalutasime täpselt ümber nurga ja seal see oligi - sain süüa enda lemmikut kanapastat ja patustada imelise juustukoogiga.

Eastern Outbacki imeline juustukook ja pannukad
Ja muideks see sama ettekandja noormees avaldas siis lõpuks saladuse, miks ta nii tuttava näoga oli. Nimelt tundis ta meid ära kui Eastern Outbacki püsikliente, tegemist oli ühega omanikest. Kuna Võsu oli viimane tsiviliseeritud koht tükil ajal, siis pärast taevaliku kanapasta söömist väntasime toidupoodi - igaksjuhuks haarasin rohkem toiduvarusid kui vaja (see kulus muideks kõik ära) ja asusime teele. Õppetund number 2 - metsikus looduses matkates varu igaksjuhuks veidi rohkem toitu!

VÕITLUS LIIVAGA

Ja siis algas minu jaoks tõeline väljakutse - sõitsime Võsult välja, keerasime taaskord metsa vahele, sõitsime natuke edasi ja algas korralik liivatee, kuhu rattaga sisse vajusid. Ei aidanud kaasa ka see, et päike küttis sajaga ja mõtlesin et see nüüd ongi see koht, kus mina pooleli jätan. Läbinud olime selleks ajaks vaevu 20 km. Ratas ei tahtnud liiva sees kuidagi edasi liikuda, surusin hambad risti ja lubasin endale, et kui ma selle osa läbi sõidan, siis edaspidi läheb ainult kergemaks (tegelikult ma ei teadnud mis väljakutsed mind veel viimasel päeval ees ootavad). Metsa all sõites nägime eemal maapinnal kumamas ka midagi erkoranži, lähemale jõudes tuvastasime, et tegemist oli tühjaks läinud rebaseõhupalliga, mis ilmselt mõne lapse käest oli lahti pääsenud ja nüüd keset metsasid enda kodu leidnud. Haarasime selle loodusesse mittekuuluva palli endaga kaasa ja jätkasime teed. Minu silmis on see hirmuskole, kui loodusesse veetakse prügi, mida hiljem on raske endaga kaasa vedada, Mõnikord satub see prügi sinna iseenesest - nt heeliumõhupallide või taevalaternate näol. Õppetund number 3 - alati võta metsas olev prügi endaga kaasa!

KUKKUMINE

Esimese päeva eesmärk oli jõuda õhtuks telkimiskohta, meil oli paar RMK telklat välja valitud. Esimesel päeval leidis aset ka kogu matka ainus ja tohutult glamuurne kukkumine. Olime sõitnud mööda laiemaid ja kitsamaid metsateid, kui sattusime üsna mudase teelõigu peale (sõna mudane omandas muidugi matka viimasel päeval minu jaoks teise tähenduse, aga sellest hiljem). Ühe koha peal siis hindasin, et saan kenasti suurest mudamülkast mööda, võtsin hoogu, sõitsin hästi mudalombi ääre peal ja keset mudamülgast tuli vist korraga hirm peale, et kas ma ikka suudan? Ja noh teate ju küll, milline halvav omadus on hirmul - seega tekkis geniaalne otsus siiski jalg maha panna. Kaks sekundit hiljem sain aru, et minu ja stabiilse maa vahel oli umbes 20 cm vaba õhku ja käisin kogu varustusega külili otse mutta. Kahjud: natuke katkine püksipõlv ja põlv, üleni mudane papu ja mudaga kaetud ülejäänud riided ja rattakott. Õppetund number 4 - ära lase hirmul enda üle võimust võtta!


Matkahundid leidsid metsast vanaaegse mantelkorstna, mis oli tähistatud ka matkajuhendis vaatamisväärsusena
Samas ajas kukkumine mind tohutult naerma ja märg mudane jalanõu oli kuumal suvepäeval mõnusalt jahutav. Seega jätkasime teekonda Nõmmeveski lõkkekohani, kus oli mõnna Valgejõgi (mis on muideks üks mu lemmikuid jõgesid kanuusõiduks), milles sain ennast kenasti mudast puhtaks pesta. Väiksed poisid, kes parajasti jõe ääres mängisid said ilmselt paraja ehmatuse osaliseks, kui üks mudakoll puude vahelt välja hüppas. Õnneks oli tegemist julgete poistega, kes kartma ei löönud ja teatasid hoopis, et vesi on päris soe. Valgejõe äärne oli üks variant ööbimispaigaks, kuid kuna oli laupäeva õhtu, siis olid telkimispaiga avastanud ka kohalikud ossipurakad, kelle muusikamaitse ei olnud just minu esimene eelistus. Kuna jaksu veel oli, siis otsustasime sõita järgmisesse peatuspaika.

Lahke pererahvas jagas külma vett - kaanele oli tänutäheks matkaliste poolt komme jäetud

Tee peal oli ka väga armsasti üks lahke talupidamine pannud enda värava taha suure piimapüti, mis oli värsket külma kaevuvett täis. See oli ku sõõm värsket õhku keset....värsket õhku. Igatahes väga kiiduväärne tegu pererahva poolt, kuna tegemist oli tõesti metsiku rattateega, kus ei olnud iga kilomeetri tagant võimalik enda veevarusid täiendada.

ÖÖMAJA KESET LOODUST

Enne ööbimispaika jõudmist saime sõita igasugustel teedel - kruusateed, veidi asfalti ja suurel hulgal juurikarohkeid metsavaheteid + mõned karmid tõusud, kus pidi ratta seljast maha tulema. Nii muuseas oli RMK infovoldikus rajalõigu kohta kirjas, et eriti jalgratturitel tasub siin tähelepanelik olla, et mitte metsataimestikku väga ära sõtkuda ning mitte ühes jalgrattaga üle oru serva jõkke sumatada. Ja oru serv oli tõesti järsk.

Matkahundid läksid heinapallile pikutama ja vaadet nautima

Õhtuhämaruses jõudsime järgmisesse laagripaika, kus olid samuti reedeõhtuseks loodusenautimiseks (loe:peoks) ennast valmis seadnud Virumaa või Lasnamäe kortermajade piinatud elanikud, kes ei saa enda kodus imelist muusikamaitset naabritega jagada, sest viimased hakkaksid pahandama ja saadaks süütud muusikanautlejad metsa. Ilmselgelt võtsid noored peolised sõnasabast kinni ja pagesidki metsa. Sest ega reede õhtul ja öösel kuskil metsa sees telkimisalal ometi ju kedagi ei saa see imeline venekeelne tantsumuusika häirida, eriti veel mitte väsinud rattamatkajaid.

Meie kodu keset metsa

Nii kaunist kontserti uinumiseks ei olnud ma ammu kuulnud. Kui kell oli juba 4 öösel, siis kaalusin, et saadan peika viisakalt küsima, et kas soovilugu (nimega vaikus) ka saab, aga jõudude vahekord tundus kuidagi paigast ära - 4 päev otsa purjutanud meheraasu vs 1 väsinud matkasell. Kuidagi saime magama jäädud ja hommik algas juba kauni linnulauluga. Õppetund number 5 - suvistel nädalavahetustel tasub ööbimiseks otsida mõni eraldatum koht.

VIIMANE PÄEV RATASTEL

Viimasel päeval ootas kirjelduse järgi meid ees eluohtlik sõit oosidel - loeti sõnad peale, et rattaga ei soovitata minna, kuna oosid on väga järsud. Täpsemalt oli kirjas nii: Kuna jalgrattal sõitmine on Jussi järvede vahelistel järkudel oosidel suisa võimatu ning kohati lausa eluohtlik, siis jalgrattamarsruut läheb veidi maad hoopis tagasi. Kuulasime sõna ja läksime ringiga. Läbisime tegelikult igasuguseid ekstreemsusi, kuid ükski neist ei osanud mind ette valmistada selleks, mis õhtul ees ootas. Hommikul möödusime Viru rabast, pidime liiklema Narva-Tallinn tiheda liiklusega maantee ääres, käisime päikselõõmas tee ääres olevast talust vett küsimas. Esmalt tervitas meid muidugi suur ja haukuv koer, nii et lehvitasin eemalt perenaisele, kes viipas lahkelt edasi.

Matkahundid piilusid, kas Viru rabas ka söögipoolist (rabakanu) leidub


Seejärel jõudsime Järvi Pärnjärve äärde, kus nägime miniatuurseid beebikonnasid, keda ma pole kunagi varem näinud. Sealt edasi harisime end kultuurselt ja lugesime metsavendade kohta. Kiire jahutav suplus järves tehtud, liikusime edasi Kõnnu Suursoo poole, kus pidime ratast käekõrval lükkama, et rabataimestikku mitte lõhkuda.

Rabahundid

Täielik Murphy - keset täiesti suvalist ja üldse mitte populaarset raba õnnestus muidugi näha tuttavaid, kellega sai siis veidi juteldud. Õppetund number 6 - Eesti on väike, ole valmis igal sammul tuttavaid kohtama!

VÕIDUSÕIT AJAGA

Pärast raba ootas meid vaatetorn, kuhu ma ilmselgelt ei julgenud üles minna (jah, ma kardan kõrgust ja jah, see on põhjendamatu hirm). Veidi maad edasi jõudsime Paukjärve äärde, mis on Eesti kõige puhtama veega järv, kust võib vett ilma puhastamata juua, loomulikult proovisin järgi ja oli hea ja puhas vesi. Paukjärve ääres oli pikem puhkepaus, kuid samas surus aeg tagant, sest tahtsin kindlasti viimasele Aegviidu-Tartu rongile jõuda. Ajaliselt kõik klappis ja oli piisav varu, et ootamatuste korral rongile jõuda. Siiski sel ajal kui mina tegin plaane, naeris keegi kuskil kõvasti nende peale. Asusime siis Aegviidu poole teele - kõik tundus klappivat ja rongile jõudmine vägagi reaalne, enda peas mõtlesin veel, et kus küll aega parajaks teha,enne kui rong kohale jõuab. Veidi aja möödudes leidsin ennast jälle sarnaselt liivateelt nagu Võsul oli. Sel korral olin juba karastunud ja see mind enam ei morjendanud. Hoolimata sellest, et rattad sügavale liiva vajusid väntasin siiski edasi keset Kõrvemaa künkaid. Ühel hetkel kaugusesse silmitsedes nägin Nipernaadit eemal küngaste vahel. Hakkasin juba hetkeks enda selges mõistuses kahtlema, aga kui ma ei eksi, siis ehk Nipernaadi filmitigi just Kõrvemaal.

Ajaliselt endiselt veel kõik klappis ja rongini oli suure varuga aega. Rada läks järjest kitsamaks ja künklikumaks. Kuniks olime kitsal metsarajal, või peaksin ma ütlema mudarajal. Vasakul ja paremal oli vesi ja rada oli puhas muda. Naersin omaette, et esimese päeva liivatee on selle kõrval lapsemäng ja mu füüsika õpetajal oli ilmselgelt õigus, kui ta ütles, et iga asi siin ilmas sõltub taustsüsteemist ehk siis oleneb millega võrrelda. Rongile jõudmine muutus juba küsitavaks, kuid ma ei olnud siiski lootust kaotanud - ajaliselt oli veel kõik võimalik. Pärast vaevarohke mudamülka läbimist jõudsime jälle suuremale metsateele, kus minu rõõmuks olid isegi sildid teeääres. Kui siltidele lähemale jõudsin, siis ma enam niiväga ei rõõmustanud, seal oli kirjas Kõrvemaa Rattaralli. Mul tuli silme ette üübersportliku sõbra Urmase kujutis, kes kõik rattarallid läbi sõidab ja kui ma õigesti mäletasin, siis Kõrvemaa rajad olid ühed kõige põnevamatest. Põneva all pean muidugi silmas, et kõige järsemad tõusud, langused ja füüsiliselt väga väljakutsuvad. Kuna ma väga tahtsin sellele rongile jõuda, siis olin valmis endast veel viimase välja pigistama. Pika rattapäeva lõpuks mõned Kõrvemaa tõusud suht kiires tempos võtta - mis see siis ära ei ole. Oi kuidas ma eksisin. Ja oi, kuidas me sellest rongist maha jäime. Õppetund number 7  - kui metsavaheteedel arvestad kilometraaži, siis ära kunagi usalda Google mapsi või ära võrdusta seda enda tavalise tempoga, sest noh künkad künkad künkad ja muu ootamatu.

OOTAMATU ÖÖMAJA

Nii me siis lõpuks jõudsime Aegviitu, umbes pool tundi pärast rongi väljumist. Kell oli parajasti nii palju, et ükski pood ei olnud avatud, toiduvarud olid otsas, kõht tühi ja meel mõru. Kas teil on ka nii, et tühja kõhuga võite olla maailma kõige pahuram inimene? Kuid igale olukorrale on alati lahendus - natuke netis surfamist ja selgus, et ainus avatud läheduses olev majutuskoht oli Nelijärve puhkekeskus, kus oleme ka varasemalt ööbinud. Sinnasuunas me enda rattad siis seadsimegi. Kuna tegemist on suure kompleksiga, siis saime endale muretult ka ühe hubase palkmajakese broneeritud. Administraatorilauas müüdi õnneks igasugust toidunänni, mida me loomulikult valimatult ostsime - küpsised, šokolaadid, jäätis jm, et energiavarusid täita. Soovitus kõikidele, kellel on uneprobleeme - võtke ette paaripäevane rattamatk metsikus looduses ja pärast seda uinute veel enne, kui pea patja puudutab. Uskuge mind, sel õhtul tundus kuum dušš luksusliku spaana ja tavaline kušettvoodi tundus justkui magaks suletekkidel. Kui lõpuks järgmisel päeval Tartusse jõudsin, ei olnud pärast läbielamisi samas matkaisu kuskile kadunud ja kallite õelaste rõõmuks veetsime ka järgneva öö vanemate aias koos telkimas,et sumedat suveõhku nautida.

Rabakärp

Siinkohal minu poolt sügav kummardus kõikidele, kes lugemisega lõpuni jõudsid! Kui plaanite ise rattamatka ette võtta ja on küsimusi, siis võtke julgelt ühendust. Praegusel hetkel tundub mulle, et järgmisel suvel pean jätkama sealt, kus seekord pooleli jäi ehk siis Aegviidust edasi Ikla poole. Selle matkaraja võlu peitub kindlasti hästi mitmekesises looduses ja vaadetes,nii et soovitan soojalt kas ratastel või jalgsi matkale minna. Lugesin kuskilt, et EV100 sünnipäeva puhul pikendatakse rada veelgi, nii et kellele jääb 375 km liiga lühikeseks, siis saate ette võtta juba ligi 600 km raja!

INFO

RMK infovoldik: http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/matkatee/oandu-ikla-matkatee
Toomarahva turismitalu: https://toomarahvablog.wordpress.com/
Altja Kõrts: http://www.palmse.ee/et/restoran/altja-korts
Eastern Outback: https://www.facebook.com/outbackkehtna/
Nelijärve Puhkekeskus: http://www.nelijarve.ee/


4 comments:

  1. Oandu külastuskeskus18 January 2018 at 15:21

    Tervitusi matkahuntide kodust Oandult! Tore oli lugeda teie raskustest ja rõõmudest, jätkake sel suvel kindlasti. Peame teile teada andma, et tegelikult olid teilt küüti palunud isendid rebased, aga hingelt matkahuntidena tundsid nad kohe ära, kellega tasub end kaasa sokutada! Nende õed-vennad ootavad meie juures järgmisi matkajaid. Ja kui Oandu-Ikla läbitud, siis ootavad ees Peraküla- Ähijärve 820 km ja uus, Penijõe-Kauksi haru, nii et matkamist jätkub mitmeks aastaks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, tervitused kätte saadud. Kahtlustasin ka, et tegemist on ikka rebastega, aga mõte hundist rebasenahas tundus ka tore. Sest noh matkarebast kui sellist ma pole veel varem kohanud. Kindlasti jätkame enda rännakutega ja võtame ka uued rajad plaani :)

      Delete
  2. Mõnus lugemine, läbisin ise ka seda lõiku mõni aasta tagasi suvel (küll jalgsi) ja nii palju tuli tuttavat ette.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii tore on kuulda, et see postitus tõi suviseid mälestusi :)

      Delete